Õppisin Tartu Ülikoolis astronoomiat ja astrofüüsikat. Isegi lõpetada õnnestus - siinkohal suurimad tänud mu diplomitöö juhendajale Enn Saarele! Nii et 1998 - 1994 olin täheteaduse tudeng, elasin rohkem Tartu Tähetornis kui kusagil mujal, veetsin pikki öid teleskoobi taga ning olin üldse nii korralik nohik kui veel võib. Diplomitöö oli galaktikaparvede analüüsist perkolatsioonimudeli abil, igaöiselt uurisime me aga muutlikke tähti - see on selline töö, mida saab teha ka Põhjamaade viletsa astrokliimaga: mõõdad ööst öösse tähtede heleduse suhtelist muutumist eri spektrialades ja siis peab sellest aru saama, mis elukaga tegemist on. Ja lõpuks saab sellest Suur ÜldTeooria Elu, Universumi ja Kõige Muu kohta.
Astronoomia on huvitav, aga kasutu. Kogu matemaatika on ammu peast lennanud (ehkki ma olin kunagi selles päris käpp), füüsika enamjaolt kah. Jäänud on üsna hea tähistaeva tundmine, ma võin ka keset päist päeva natuke nuputades öelda, mis suunas Galaktika kese või M1 või Orioni udukogu parajasti on. Kunagi tundsin ma taevast ikka jube hästi, joonistasin kõik meilt nähtavad tähtkujud korduvalt paberile ümber, ning nähtavamad Messier' / NGC objektid olid kenasti peas ja paljud neist nähtud ka.
Tänu astronoomiale sattusin 1991. aastal ka Usbekistani Maidanaki observatooriumi. Seal 3 km kõrgusel mägedes oli mitmete Nõukogude ülikoolide ühine uurimisbaas ja Balti riikidel oli seal oma teleskoop. See oli ühtlasi mu esimene mägimatka-kogemus - veidi hädine küll, sest me eksisime tee valikul korralikult, hindasime end üle ja jäime ööseks ula peale. Klassi- ja kursavend Priit tõi mu sealt praktiliselt seljas ära, kas see nüüd päris elupäästmine oli, aga midagi sarnast. Tagantjärele vaadates on ilma kaardita, ilma igasugu varustuseta, ühesuunalist teed (mägijõe orgu mööda alla) minek täitsa hull tegu, aga meid juhtisid noored kuumad leedu poisid ja no kuradima ilus oli seal igal juhul.
Mida ma astronoomiast sain? Matemaatika annab abstraktse mõtlemise, füüsika oskuse ja harjumuse päris-maailm valemite kaudu mudelitesse ja algoritmidesse valada (sellega on puhast IT-d õppinud matikutel tihti probleeme). Astronoomia peaks sellele lisama kas tunnetusliku või romantilise udukogude-uurimise ja maailma-asjadest-arusaamise tunde. Aga tegelikult on astrofüüsika puhas valemite ja mudelitega mängimine ning keegi ei suuda teglikult öelda, millal valemitel on reaalsus taga ja millal mitte. Nagu muu teor füüsika, kus põhiline on mängu ilu. Mingil hetkel sai mul astro-hägust villand ja ma tulin tulema. Muidugi on sellest kahju; õue astudes on esimene pilk ikka veel taevasse, et kas on hea vaatlusilm või mitte; aga mis teha. Küll aga tähendab mu nina-taeva-poole vahtimise komme seda, et ma panen ebaharilikke ilmastikunähtusi nagu halod ja virmalised ja helkivad ööpilved tähele palju tihemini kui tavalised inimesed. Mitukümmend korda oled virmalisi näinud sina?