Meie wizardid tegutsevad omasoodu. Arioch püüab Malik'is enda vastu sõbralikke tundeid äratada, Nadir kaitseb end maagilise kilbiga. Elric teatab otsustavalt, et hiidkalmaari pole üldse olemas (või pole seda siin). Ta teeb seda nii veendunult ja kõvahäälselt, et kalmaar ise võtab seda tõe pähe ja kaob: kõigepealt muutub jubedaks mullitavaks tombuks, siis tõmbub kokku ja lendab linnuna pimedusse. Linnuks muutuv kergeusklik hiidkalmaar on minu jaoks igatahes liiast.

Anyway on teised nüüd samuti mõistuse pähe võtnud: nõustume Malik'i pakkumisega. Enne kirjutame Ansien'i pealike jaoks veel sõnumi - selles jutustame viisakalt ümber Khinasi vanasõna, et oma särk on ihule kõige lähemal - ja saadame selle tuviga minema. ( Arioch kirjutab veel teise, lisab sinna mingeid oma arvamusi ja saadab selle minema kurat teab kust saabunud kotkaga).

Hakkab kostma läheneva (Gorgoni) väe kolinat (ragin, jube müra, meie hobused hakkavad inisema, ilmselt tunnevad lihasööjate haisu) ja me laseme jalga. Tekitame suletud ringi: Nadir hobusega, Arioch hobusega, Elric, mina, Yondallus, Haldjas, paladiinitar ja Avani preestritar. Edasist paari hetke mõnda aega ei mäleta, aga igatahes leiame ennast mingi mäeveeru pealt. Elric songib mulda ja arvab (ja kõik on temaga nõus), et me peaks oleme Buinolis, Five Peaks'i idaosas. Markazor - ja nüüd äkki FIVE PEAKS???? Mida me siin peale hakkame? Fuck!

Ehkki - tegelikult pole ma siin kunagi varem käinud, nii et äkki on huvitav? Näis.

Kedagi meile järele ei tule. Schmien ja co. pidid saabuma järgmise lastiga, aga ei tule mitte. Ootame, siis läheme magama. Nadir jääb valvesse, aga loeb valvamise asemel hoopis leitud Llewellyn'i nõiaraamatut.

Arioch teab veel seda, et ümbruskonnas pole inimesi, on aga palju fui-morjeni nimelisi goblineid (Malik oli samasugune) ja hiiglasi (nende kohta arvab Elric, et need on kõik blooded).

Kaugemal paistavad lumised mäed - lähemad viiest kuulasast tipust. Lähemal, oru teisel nõlval, on templi varemed - ilmselt seesama, millest jutustas Malik. Arioch teab, et templis käiakse, aga harva - kord-paar kuus.

Nadir teeb ettepaneku pentagrammilt minema kolida (et äkki me oleme kellelgi siia saabumisel ees?) ja seepeale kukub teavast alla Malik oma kompaniiga. Meie mehi (Scmien et al.) ei ole ja Malik räägib meile pika loo terve öö kestnud lahingust, mille käigus nii mõnedki olevat hukkunud, aga enamik meie meha olla siiski põgenema pääsenud. (Malik ei maini aga, kelle vahel see lahing toimus, ning hiljem tuvastab Arioch, et ühe Maliki kompanjoni rüül on kahekäe-mõõga jälg, mille sinna võis vabalt jätta ka Scmien'i mõõk). Igatahes on Malik'i kamp kõvesti peksa saanud, aga meid see eriti ei morjenda.

Malik'i kamp on siis hetkel:
- 6 goblinit (fuih-morjenid), incl Malik;
- 2 rüütlit (lord Markalar ja veel üks);
- mitu ogret, neist üks on see eriti paha;
- ja 1 hiiglane (blooded, nagu teab Elric).
Giant esineb täna millegipärast tossu kujul, nagu udupilveke, ning varsti sibab ta maadligi hoides minema.

Arioch püüab Malikilt kätte meelitada, mida see teine adventuuretite punt sealt templist siis tahab; Malik keerutab. Lõpuks läheb Arioch ja suhtleb Malik'iga privas ja tuleb tagasi sellise infiga: Koopas on kaevandus, ja Malik & co. on selle omaniku alluvuses ja Malik on siis umbes nagu turvapealik. Koopa all olla deemon, keda pahad adventuurerid tahavad vabastada ja deemonilt selle eest nutsu saada. M&co jaoks on see ohtlik, kuna kaevanduse seisukord peale deemoni vabastamist on määramatu ja sealt edaspidi saadav tulu on potentsiaalses ohus. Niisiis, meil tuleb adventuureritele - mõjusaid vahendeid kasutades - selgitada, et templisse ja eriti koopasse minna ei ole tegelikult üldse nende huvides.

Jutud räägitud, lähevad Malik ja ta sõbrad (peale hiiglase) pentagrammi kaudu tagas. Arioch kirjutab pika kirja ja saadab selle järjekordse kotkaga minema. Siis hakkame templi poole liikuma; sinna on umbes päeva tee.

Äkki lähevad nõiad elevile - nemad tundvat mingit head lõhna. Kaldume suunast veidi kõrvale ja leiame puu, mis on 'võluripuu' ja olevat maagiline ja puha. Kõigepealt läheb Haldjas, lobiseb puuga ja teeb talle pai. Arioch ja Nadir lähevad ka, aga Elric millegipärast mitte (kas tema siis polegi õige võlur??). Teevad ka puule pai, korjavad kaks kilo tõrusid ja on kuidagi veidralt sõbralikud.

Jääme õhtuks laagrisse puude vahele; tempel on meist kõrgemal. Nadir saab Elinie'st teate: "mingu me Mhoried'i pealinna, kuna eelnevalt kokku lepitud küla on ajutiselt Gorgoni võimu all". Propaganda toimib igal pool samamoodi.

Lähen uurin preestrinna käest, kas tal on mingit ravi kolekalmaari käest saadud haavadele; on. Siis meenub teistelegi, et neil on kas damaget sisse võetud või kaitseloits jõu kaotanud. Elric, hea poiss, teeb mulle uue helenduva mündi; mässin selle hoolikalt kinni.

Nadir teatab, et meie eilses laagris (pentagrammil) olla keegi; Arioch kirjeldab, et seal toimub lahing ogrede ja inimeste vahel. Inimesed oleks nagu harilikud Ghoere linnavalvurid (Ghoere?? kuidas need veel siia said? midagi väga veidrat peab lahti olema). Inimesed kaotavad - 3 lüüakse maha, 9 seotakse kinni ja viiakse ogrede elukohta (mingid tornid).

Arioch veel muid naljakaid loomi, keda meie monstroloog Nadir mõistuslikuks eluks peab: orus kõnnivad kaks kitsesarvedega kassi (maagiliste võimetega, ida-Khinasi päritoluga, söövad nn. "meveil"-i ehk võlujõudu) ja mäenõlval on hiidmutt või worm (kuna ta lume alt välja ei tule, siis me teda ei näe - lihtsalt lumi kobrutab, ja koleda vao jättis ta maa sisse).

OK; läheme templisse. Templi ees on trepp - umbes kahesaja meetri pikkune ja 10 meetri laiune - ja selle ääres on kolm paari kujusid. Kujud hoiatavad ja ähvardavad meid (Coeracaen'i propaganda), aga kõige ees tormavat Arioch'i see ei morjenda ja meid ka mitte. (Arioch on C.'ga heal jalal). Templi ees on platoo (hea vaade!), templi sissekäigu kohal on mingid pühad kirjad ja märgid. Platool on luukered (inimesed, ogred ja tiivuline tiiger) ja kaks sfinksikuju. Sissepääsu päiskivi ja sfinksid on maagilised. Lisaks leiab Arioch väikese maagilise (enchanted) hõbedase käe.

Läheme sisse. Sissekäigu ääres on kujud: Red Spur'i 12 asutajat. Elf teatab, et siin on saapajälgi, aga ta ei tea, kui vanad need võiks olla.

Läheme läbi 50m pikkuse käigu ja Satume SUURDE koopasse. Arioch kutsub kohale kotka, annab talle maagilise laterna nokka ja laseb ringi lennata. Tulemus: oleme kuplis, läbimõõt 120m, kõrgus 25m; keskel on 6x6 m altar, laes auk. Seintel võitlusstseenid (loomad vs inimesed), maas igasugu kondid, ja igale poole viivad käigud. 8 käiku on põranda tasemel (suurimast tulime sisse; suuruselt teine on otse vastas; ülejäänud 6 on sümmeetrilistelt) ja 4 tükki kõrgemal.

Arvame, et see on vana amfiteater: põrandal toimusid grupikad ja altaril võideldi mees mehe vastu. (Elric teab, et see oleks õige koht blood-challenge'i võitluse pidamiseks).

Uurime. Nadir leiab ühest urkast 90 stirget ja hoiab neil silma peal. Elric hõljub õhus ja uurib maalinguid. Arioch lendab lakke ja vaatab seal olevat auku (on tegelikult toru ots, millel on plaat peal ja millest ulatuvad välja mingid orad. Arioch ütleb ka, et väljaspool - mäeküljel - on selles kohas metallist varras - piksevarras?) Mina lähen ühte kõrvalkäiku ja leian terve hulga madalaid tube, kuid ei midagi huvitavat; aga kaugele minna ma ei julge - pime ja üldse. Kuplis olijad kuulevad kusagil kauguses kellegi päterdavaid samme. Arioch vaatab käiku, mis otse mäe sisse läheb, aga ei lähe samuti kaugele.

Läheme välja; sajab, ja kotkad teavad, et tuleb torm. Arioch laseb meile kitsi püüda, ning haldja juhatusel teeme endale ja hobustele männiokstest ja -tüvedest korralikud onnid, mille Elric seestpoolt soojakindlaks vooderdab.

Siis kestab paar päeva torm.

Kuuleme laviini (meist 3-4 km eemal). Õhtul algab äike.

Arioch laseb ühel kotkal koobast luurata. Saame teada, et stirged hakkasid öösel lendama, ja et korra olla koopas kuuldud hõiget.

Nadir saab teada, et Bevaldron'i (Mhoried'i pealinn) piiravad Gorgoni väed ja lood on pahad. Meie 'infopunktis' valitseb vaikus. Elric tahaks hirmsasti minna Mhoried'i - kas Gorgonile või Mhoriedi vägedele appi.

Nadir kuulab maad - Ansienes ja Tarkal Deep'is. Tarkal Deep'is, Magnuse töötoas, toimub midagi; tundub, et pakitakse, või siis on seal arheoloogilised väljakaevamised. Nummerdatakse, pakitakse, kõlavad u 3 inimese tundmatud hääled. Ansienes on üldine elevus ja minnakse sõtta, aga kohutava uudisena kuuleme, et Nadir'i ema on palgamõrvari käe läbi surma saanud. Aga eriti see teda vist ei morjenda ja seepärast ei hakka ka meie mingit pealetungivat kahetsust avaldama, vaid laseme tal oma spellbooki kallal edasi nohiseda. Mina moosin haldja endale ja Yondallusele keelt õpetama. Elric peab plaane sõtta minna ja tüütab kõiki pikkade arutlustega "lendamise" loitsu teemadel.

Õhtuks torm vaibub. Arioch'i kotkad uurivad ümbrust ja saavad teada, et meie pentagrammil on mingid tüübid!! Kolm tursket selli ja üks kääbik. Neil on suusad, telk ja ilmselt korralik talvevarustus.

Vahepeal teeb elu huvitavaks meie onni lähedale hiilinud jäävaim - pisike kuri külm kollike. Ta pillub meie laternat jääpallidega ja on hästi kuri. Arioch lendab kohale ja lööb ta uimaseks ja toob onni ette; uimane jäävaim on, teadmiseks, täpselt nagu jääklomp, ainult täpsemal uurimisel saab aru, et tegelikult ta ikka ei ole jääklomp, vaid uimane jäävaim. Micheline pakub, et teeb talle tuleproovi, ja loitsib nii, et lumme tekib meetrise läbimõõduga sulanud auk; sulab ka meie uimane vaim, jättes endast vaid ilge haisu ja mõned jäätükid (mis sulamisel sama haisu teevad). Preestrinna loitsu tulemus on veel tuumaseene moodi udupilv, mida oru teiselt kaldalt (s.t. pentagrammil olevast tundmatute sellide laagrist) kindlasti näha on.

Õhtu; taevas on selge.

Vastu ööd külastab meid ekstraplanaarne loom nimega 'jõuluvana'. Elukas ei ole kuri, me jätame ta ellu, võtame talt vaid natuke nänni vähemaks: mina saan saapad (mitte need, mis tal jalas olid! -- niii evilid me veel ei ole), Arioch tinakirstu, Nadir hobuse kuju sildiga "Nadir Aydin", Elric mingi raamatu, Yondallus uue (ja kardetavasti maagilise) flöödi. Vastu anname talle Shahrishab'i.

Nadir teatab, et laviini alla on jäänud veel keegi. Arioch ja Nadir lendavad tagasi, aga pikast otsimise peale (igasugu spellide ja niisama lumes sorkimise läbi) leiavad nad ainult ühe laiba (ja jätavad selle lolli peaga sinnapaika). Elric arvab, et ta leiab selle koha üles, kus elus inimene on, aga see on ka kõik.

Laagrisse toodud päästetud sellid>
Mees on brecht, nimi Rulle, aga räägib vabalt ka anuria keelt.
Kääbik on kääbik, nimi Leif Murfazien.

Mõlemad on viletsates-odavates, aga soojades nahkriietes, peksasaanud välimusega ega jäta eriti esinduslikku muljet. Leifil on suusad. Räägivad nad endast vähe. Leif on pärit Mhoriedist, praegu aga tulevad mõlemad Ghoere vanglast ja neil on Malik'iga sama diil mis meil, ainult ülesanne on konkreetsem (saabuvad sellid tuleb maha lüüa, punkt).

Nadir lahkub meist väga iseäralikul kombel. Ta võtab oma jõulukingi (hobuse kuju), muudab selle kuidagi päris hobuseks (Osoerde heawy warhorse), istub selga ja kaob koos hobusega - nagu muutuks uduks. Enne lubas, et läheb koju ja toob meile sealt mingeid asju - mina arvasin alguses, et teeb nalja, aga enam ei ole ma selle kindel.

Meie veedame aega kuidas saame. Leif suusatab. Arioch räägib deemonitest ja pakub mulle, et õpetab nende kohalekutsumist, aga ma löön põnnama. Leif räägib taimedest (teelehest) - on tunda, et ta jagab seda teemat. Elric ja Arioch õpivad mingeid asju, mina õpin veel haldjakeelseid lollusi. Kaugemal ajavad goblinid omi asju (kindlustavad ühte auku mäeküljes, nagu teeks lumest kindlust).

Lisaks toob Nadir sooje riideid ja spellbook'e (Shahrishab istub nüüd nagu kubu-juss, aga vähemalt ta enam ei külmeta).

Elric ja Leif lendavad võluripuu juurde ja veedavad seal pikki tunde. Puu all pole lund ja seal toimub mingi loomade kogunemine, lisaks kügelevad seal pixie'd. Elric ja Leif teevad puu aluse korda ning Leif räägib Elricule, mida peab tegema selleks, et võluripuust staff'i materjali saaks (peab panema kasvama terve posu samasuguseid puid ja kui need on korralikult kasvama läinud, siis saab emapuust ühe tüki).

Mina, Haldjas ja Yondallus teeme lumel käimiseks vajalikke räätsasid - ega siis kõik ei lenda! Haldjas küll tundub lund mööda lendavat, sisse ta igatahes ei vaju.

Poiss: aluspesus (valge ja puhas), hõbevalgete juustega (olevat mingi Aerenwe bloodmark), tassib lund majja

Plix: sinises rüüs, haldjalaadne - pikad kõrvad; aga lumel käia ei oska, ja juuksed on kuldsed - mis võib ka olla üks brechti (Müdeni) bloodmark. Plix ise on väga pikk ja tal on amulet, millel läbitõmmatud kolmnurga kujutis.

• Plix: alamast seisusest inimese riietus - valge kleit, nöörist vöö jne. On õhukeselt riides, aga tundub, et ei külmeta.
• Lühike hõbejuus sinises. Helesinine halatt + maagiliste kirjadega keep, geomeetriliste ornamentidega sau (metallist tiibadega tipus), palju ehteid.
• Kaks plate mail'is warrior'i, anuurlased. Tulipunased Coeracaen'i mantlid (mõõk ja välgud - ilmselt mingi vaimulik ordu), piigid, 2handerid, sõrmused. Tassivad kahekesi pikka 2-handerit.
• Lõpuks - goblin, unine, groteskse mütsiga, ülbik, näitab meie suunas - teejuht?

Meie tegutseme ka: Elric paneb kamba lendama, mina seon nöörist mingi asja ja me lendame, Elric ja Arioch ees, muud nööripidi järel, üles, templi suunas. Nadir katab meid kaitsva lumesarnase illusiooniga. Jõuame kohale mõned minutid enne teist gruppi. Oleme endiselt illusiooni all peidus.

Jõuavadki teised kohale - nagu Arioch varem rääkis, ainult et plixi kõrvad on harilikud (mitte haldjasarnased) ja juuksed kollased, mitte kuldsed. Neile astub välja Arioch, kes on ennast jumalataoliseks (või midagi veel enamat) muutnud ja särab ja kiirgab ja on niiiii kaunis, et jalad võtab nõrgaks. (Ariochil on komme võõraste juuresolekul kuidagi kummaliselt kirgastuda, ma ei saa aru, mis see on).

Käib pikk, mida ma hästi meenutada ei suuda, sest see oli liiga kaootiline ja toimus liiga palju asju korraga; mõned meeldejäänud fragmendid:

• Goblin ongi teejuht;
• Plix on mingiasi-Alabastra Tuornenist;
• Sõjardid on plixi kaitsemehed;
• Mingist Malikist ei tea nad halligi;
• Plixi mõõk on vist artifakt, igatahes 'kompas' ta meid alguses kuidagi veidralt;
• Lühike mees räägib vist ainult pegasuste keelt;
• Nad olla tulnud siia oma sõpra otsima (palju nad ta kohta ei räägi, nimi olla Ahbibel vms) ja meie käigu kus kurat;
• Arioch vaheldumisi solvab ja austab neid ja teeb mingeid totaalseid trikke, jutustab plixile tema kõrvadest ja siis pakub oma teeneid ja on kui arust ära.
• Nadir 'sõbrustab' ühe sõjardi ära.

AGA SIIS

Ilmuvad all veel ühed adventuurerid - kaks sinises, ülejäänud valges.

Me ehmume sellest nii, et laseme esimese kamba koopasse. Enne annab Arioch plixile 'Katkematu Valguse' loitsuga helendama pandud lillekimbu, hiljem püüab tagantkätt teist sõjameest ja lühikest wizardit charmida. Kui tüübis on sees, ajab Arioch oma kotka neid kiusama; istub plixil õlal, niucub, roomab järel, on nagu suur kurb lemmikloom. Saabki nad niikaugele, et kotkas võetakse omaks ja ta läheb nendega (kuhugi) kaasa.

All on niisiis 5 humanit:

• kaks naist sinistes kasukates, selja peal kollane kondine käsi (Arioch on selliseid näinud, a ei mäleta, kus) quarterstaff'idega;
• kaks naist valgetes kasukates, selja peale tikitud sinine põrsake (igal erinev).

Nad jäävad laagrisse nii meist kui meie laagrist poole miili kaugusele. Siis avastame, et meie hobused on nende laagrisse sattunud ja karud kavatsevad neid ilmselt sööma hakata!! Jama! Arioch ja Nadir võluvad hobused mingi nipiga üles, templi sissekäigu juurde; siis aga hakkavad karud meie laagripaiga poole minema.

Lendame - kes kuidas - oma laagrile appi: Nadir ja Arioch lendavad, Leif suusatab, meie teised teeme end sulgkergeks ja hüppame mäest alla. Nadir jõuab esimesena kohale ja püüab ühte karu kitsega ära meelitada, aga ei tule välja; siis lasevad tema ja Arioch karud lihtsalt (maagiliselt) maha.

Nine pakub meile mingit diili: löögu meie Malik maha, siis nemad andvat meile midagi (ja sosistab igaühele kõrva, mida siis nimelt). Meie hakkame kiiresti igasugu roppe oletusi tegema, mida see babede kamp meile siis anda võib. Ja mulle isiklikult tundub, et Larissa teab kahtlaselt palju!! Malik'i sõimab ta valimatute sõnadega ja meie kallal norib väga ülbelt - mutt kas blufib või on tõepoolest väga kõva tegija. Nad on Vosgard'ist, kummardavad jumalat nimega "Ice Lady" (aka "Cool Mama") ja peavad end tema "neitsiteks".

"Neitsi" annab meile tunni mõtlemiseks ja lubab selle ajaga eelmisel, varem sisse läinud grupil "kõrid maha võtta". Seejärel kaob: vajub poolenisti maa sisse ja siis muutub uuesti keeriseks - ja ilmub, oh imet, üleval teiste juures. Siis peidavad nad end plahvatusliku lumetuisu taha - ilmselt lähevad templisse.

Arioch asub tegutsema: saadab koopasse kotka, kes ajab selle 90-se stirgede kamba üles ja toob nad vos'idele kaela. Ise raporteerib meile, mis toimub: vos'id teevad tuleseina (jajah, lumepilvest tõuseb suitsu...), siis löövad stirged maha, siis ravivad üksteist ja lähevad edasi. Kõvad neitsid, pole midagi öelda! Lisaks teevad nad midagi Arioch'i kotkaga, nii et see temaga side kaotab - kotkas jääb nende ees lendama, aga nagu päris kotkas ta enam pole.

Arioch püüab esimesele grupile (teise, sealoleva kotkaga) sõna saata, et neid tullakse assassineerima, aga need suhtuvad sellesse kuidagi külmalt. Meie püüame üles minna: Leif kõigepealt, siis meie järel. Oleme pea seal, kui lumepilv kaob ja neitsite grupp ilmub uuesti templi suudmesse. Nad on 20..40 aasta vanused, 1 brecht ja 4 vos'i; kaks valges - sõjasulased - ja kolm sinises - loitsijad.

Tuttav plix tuleb meile vastu ja me läheme koos üles. Läheb kemplemiseks; nemad pakuvad meile lepingut, meie püüame seda millegipärast mitte vastu võtta. Diil ise lihtne: meie lööme Malik'i maha, nemad annavad ühele meist bloodsilver'ist relva ja Malik'i käest saaksime lisaks veel ühe bloodstone. Nad isegi näitavad seda relva - mingi pistoda on.

Vatrame ja puikleme, kuni lõpuks Arioch'il asjast villand saab ja ta neitsitele kotkad kallale ässitab: karjakaupa hiiglaslikke linde lendab meie selja tagant neile näkku. Neitsid ei hakka aga võitlema, vaid muudavad ennast tuisukeeristeks - ja kaovad!

Aga relva pillasid nad maha!! Jõuan esimesena selle juurde ja korjan üles - naljakas sakiliste servadega veidrast materjalist dagger on küll. Äkki ongi bloodsilver? Elric ja Arioch vaatavad samuti; Elric teatab, et igasugu identifitseerivad loitsud ei anna selle relva kohta mingit infot.

Neiud kaovad korraks, aga jäävad siis laagrisse oru teisel küljel (Nadir teab) umbes pentagrammi koha peal. Mina igatahes ei usu, et me neist nii kergesti lahti saime - küllap nad noale veel järele tulevad!! Või peaksime Malik'i ikkagi maha lööma ja oleks kõik aus ja õige? Ei tea.

Arioch ütleb, et esimene templisse läinud grupp on vahepeal suure lahingu maha pidanud: kõik kohad on hiidpõrnikate laipu täis, kaks sõdalast lebavad maas, pliks on verine, goblin on kadunud, ainult valgete juustega vana on terve.

Nadir on heas tujus ja leiab, et on aeg nalja teha. Ning saadab tuulega 5 tibi (5T) laagriplatsile mingi hoitava teate. Võlurid on teinekord ikka tõega lapsikud!

Arioch laseb kotkastel uurida, mis seal 5T laagris toimub; lumes on auk. Siis laseb ta sinna visata minu "lõppematu valguse" loitsuga helenduma pandud mündi - pastab ainult mingi lõhe.

Jääme magama.

Haldja ajab oma valvekorra ajal meid kõiki üles: templis olla käinud pauk. Nadir kontrollib - 5T on omal kohal, aga meie kohal õhus olla kaks intelligentset olendit!! Kedagi näha küll ei ole. Arioch: kotkad näevad mäe teisel küljel tulekera, mis mööda mäekülge sihitult üles-alla veereb. Suur (paarimeetrine), rebib puid üles ja sulatab lund. Siis tõuseb tulekera üles ja hakkab spiraalselt tõusma (meie näeme, nagu kerkiks mäe tagant kuu). Üks kotkas satub selle lähedusse, imetakse sellesse sisse ja ta sureb. Tulekera tõuseb kõrgele ja kaob - kagusse, Mhoried'i suunas. Mitte keegi meist ei suuda mõistatada, mis nähtus see selline on; isegi Elric, kes on ajaloos tugev, et tea midagi taolist kunagi juhtunud olevat.

Meie juurde saabub hiigelkotkas (Arioch oli temaga täna hommikuks kohtumise kokku leppinud). Arioch kraaksub temaga midagi; siis kotkas korraks kaob (mitte ei lenda ära, vaid kaob!!!) ja siis ilmub jälle tagasi. 5T olla templi suu juures ja minevat sisse.

Vaidleme; lõpuks otsustame üles minna. Esimesena viib kotkas üles Leifi. Kui Arioch siis vaatab, mis ülal toimub, räägib ta meile, et seal on kari hiigelhunte, kes on kääbiku maha murdnud ja hakkavad teda sööma. Õnneks saab kotkas kääbiku nende kihvade vahelt ära toodud - Leif on elus, ehkki koledasti rapitud ja verine. Siis viiakse üles Haldjas, kotkas paneb ta mingi posti otsa ja ta hakkab hunte vibutama, aga need poevad samba taha ja templi suust sisse ja ei lase ennast üldse vibutada.

Siis lähevad üles Nadir ja Elric; ma ei tea, mis seal täpselt toimub, aga kui mina sinna jõuan, on üks hunt surnud, ülejäänud kadunud, templi ava ees on mingi võrgu jäänused (tundub, et keegi on siin "ämbliku võrgu" loitsu teinud) ja kõnnib ringi suur, kirvega FuihMurjan, kelle kohta Nadir ütleb, et see olla tema loodud illusioon. (Nadir ise kutsub illusioone 'valelikuks näivuseks' ja põlastab neid, aga tundub, et mõnikord kasutab ta neid ära ka. Igatahes see FM on küll tõesti suur ja kole.)

Läheme sisse, Nadir'i FuihMurjan kõige ees; ühes kohas varitsevad meid ülejäänud hundid, aga nad ründavad FuihMurjanit, mitte meid, ja nii saame me neist kergesti jagu. Mina lööna ka ühe maha!

Jõuame suurde saali. Seal on saapa- ja sandaalijäljed.

Läheme piki jälgi edasi. Korra kuuleme taga sammumüdinat; korra peame end meie ette tekkinud jääseinast läbi murdma (kõigepealt püüab Arioch seda murda, siis põletab Haldjas selle oma "tule kera" loitsuga ära.

Siis jõuame trepini, mis viib alla - ja mida täidab ülitihe udu. Teame, et tegu on nn. "obscureerimise" loitsuga. Vapper Võlur Elric lendab (sõna otsese mõttes) trepist alla, aga miski ründab teda - meetri pikkune hiidkimalane. Igaks juhuks püüab ta uuesti, ja seekord lüüakse teda mingi nüri asjaga. Elric ja Arioch loitsivad selle udu kallal, aga midagi ei juhtu; mina soovitan lihtsalt oodata, sest pea ees uttu tormamine oleks liiga ohtlik, aga eks iga udu pea kord hajuma. Ootame, ja ennäe, vähem kui poole tunni pärast hajubki.

All pole mingeid kimalasi; läheme edasi, kuni jõuame ruumini, kust viib alla keerdtrepp - ja siis rünnatakse meid selja tagant: seesama kimalane ja tema peremees, hiiglaslik (2&pool meetrit) luukere suure nuiaga. Aga luukere on äpu ja kukub kohe pikali (mina torgin teda oma rapiiriga, aga see talle küll suuremat häda ei tee) ja mõlemad kollid lüüakse maha. Luukere pudeneb tolmuks, ja kimalane muutub surnust peast harilikuks, näpuotsa-suuruseks mesilaseks. Võimas, keegi või miski pidi olema teda mitukümmend korda suuremaks teinud!! Meie selliseid loitse ei tea.

Trepist all on uus ruum, sellest lähevad edasi kaks ust (jäljed lähevad mõlemasse) ja nende kohal on tekst. Anurianis, aga hästi vanas kirjaviisis. Esimene rida oli: "Kui Su hing on puhas, ära seda kirja loe"; teisest jõuan ma lugeda ainult paar esimest sõna, siis sikutavad kaaslased mu tagasi. Nad on millegipärast väga paanikas ja soiuvad kõik midagi lõksudest ja maagiast ja ohust ja minust ja on nagu arust ära. OK, ma ei taha nende argpüksidega vaielda, läheme siis pealegi tagasi.

Laagris lööb Nadir millegipärast näost särama. Pobiseb midagi - ja laagrisse saabub kotkas. Nadir on selle üle ilmselgelt rõõmus. Kuidas ta selle linnu siia sai?

FuihMurjanid on lähedal. Nad on suured - meist kaks korda kõrgemad - ja neid on kuus tükki. Arioch läheb nendega suhtlema, aga ei jõua selles tegevuses kaugele, kuna enne läheb meil väga sitasti. Nimelt:

FuihMurjanid loitsivad laagri valget sülti täis. Oleme kõik nagu tarretises või vatis kinni: midagi ei näe, hingata on raske, liikuda ei saa - nagu halb unenägu. Ainult hääli kuuleb.

Siis hakatakse meid lihtsalt tapma. Suure haamriga müts! müts! ühele ja teisele. Ma ei näe midagi, lihtsalt püüan kuhugi joosta, et siit välja saaks; üks FM koperdab mulle otsa ja kukub (see päästab ilmselt mu elu). Karjed - alguses võitluse-, siis surmakarjed, kondiragin, oiged. Haldjas, Paladin, Preestrinna, Ville/Rulle vist surevad. Arioch'ist, Nadir'ist ja Elric'ust pole midagi kuulda. Leif karjub, et sai udust välja. Saan minagi - aga siis tabab mind mingi selline nätakas, et annan peaaegu otsad. "Sült" on paari meetri kõrgune, FuihMurjanid sumpavad selles ringi ja materdavad meid suurte haamritega.

Surmahirm on suur; viimases hädas karjun Leif'ile, et see kellukest helistaks ja Malik'i kohale kutsub. Leif teebki seda ja see vist päästab meie elud. Üks puu lööb leekidesse ja tulest astuvad välja Malik & co. Karjun neile "appi!" ja muud sellist.

Udu hajub, tapmine lakkab (vähemalt hetkeks) ja avaneb jube pilt:
Haldjas, Paladin, Preestrinna ja Ville on maas, jubedasti segi pekstud ja ilmselt surnud. Leif on siin ja poolelus, poolsurnud - nagu minagi. Elric ja Arioch on kadunud. Nadir on aga siin - ja tegeleb usinasti põgenemisega. Ta on ennast 'varjude maailma' viinud (teda minnakse sinna jälitama, aga ei saada kätte).

Malik tuleb lahkelt minu ja Leif'i juurde ja meie vahel areneb dialoog. Esiteks selgitame meie Malik'ile, et kurb, aga neiud on koopas sees. Teiseks selgitame me talle, et me kutsusume tema kohale surmahädas iseenda elu päästmiseks. Malik kuulab meid lahkelt ära ning avaldab arvamust, et ta tõesti päästis meie elu (sellega oleme me igati nõus) ning et tema arust oleks aus, kui üks meist - näiteks Leif - teda selle eest nüüd aastakese teeniks. Ta lubab ka Nadir'i kohe kinni püüda ja tagasi tuua (aga sellega ta siiski hakkama ei saa, vähemalt mitte kohe).

Seis siis selline:
Mina, Robil - Malik'i juures meie laagris
Leif - Malik'i juures meie laagris (ja vist Malik'i teener)
Nadir - põgenes templisse
Elric - teadmata kadunud
Arioch - teadmata kadunud

Leif tassib laibad kokku ja korjab ebaolulised esemed ära. Malik käsutab teda nagu teenrit. Brrr, vähemalt sellest ma pääsesin! Olulised esemed korjan mina kokku - poleks arvanud, et Yondallusel nii palju kulda kaasas oli!! Kõik asjad lähevad suurde hunnikusse; seal on ka paladini kolmhark, mingid nõiaraamatud (haldja omad vist). Ogred lahkuvad vahepeal laagrist ja naasevad tagasi - ühel neist on meie maagiline bloodsilver'ist nuga vööl. Malik püüab teda veenda, et andku nuga talle, aga talle käratatakse kurjalt vastu. Kes siin ikkagi peamees on, Malik või äkki hoopis seesama ogre?

Taevast langeb kiri; see on väga naljakas - Arioch'ilt Malik'i sõduritele. Sisu on umbes "lööge Malik maha, tulge minu poole üle, saate ruttu rikkaks ning elate kui või sees". Malik naerab selle peale ja püüab hoopis Paladinile samasugust 'teeni mind' lepingut peale suruda nagu mulle ja Leifile, aga paladin saadab ta pikalt.

Siis FuihMurjanid lahkuvad - ja oh kurbust, viivad kogu asjade-hunniku suures kotis kaasa - kogu kuld, maagilised asjad, raamatud. Malik isegi ei püüa neid veenda, et nad midagi talle/meile jätaksid.

Mina arvan, et on hea mõte minna üles, templisse, ning vaadata, kuhu Nadir kadus. Hakkangi minema ja jõuan poolde mäkke, kui seal laagrist kostab mingeid hääli; ja veel tõuseb sealt mingit udu. Jookseb sellest välja Paladin, poolalasti (??), ja karjub 'põgeneme' ja muud sellist. Jookseb minust mööda ja templisse. All käib aga pauk - koos muude ilmsete "tulepalli" loitsu sündroomidega - ja paistab pilt: udu on hajunud, Leif ja osad ogred lamavad maas, Malik, üks FuihMurjan ja kaks ogret on püsti. Minu silme all lööb üks ogredest Malikile kaks laksu piki lõugu - Malik kukub ja enam püsti ei tõuse ...

Lähen alla, et vaadata, mis jama seal juhtus.