-- Nadir, hull, on meie püha ürituse nimel valmis peaaegu surema. Nimelt arvab ta, et võib templis elaval mineviku-vaimul lasta enda keha sisse tulla, et ta saaks oma ülesande täidetud ja seega rahu. Surelik, kes on nõus ennast sellisele teole sundima ja ennast meie kõigi nimel niimoodi ohverdama, on tõelist austust väärt!
Lähemegi üles templisse. Seal on tõepoolest ebasurnu, aga mitte tavaline räpane ja ebapüha olend, vaid Avani preester. Tal on küll küljes needsamad hädad, mis tavalistel (elusatel) Avani preestritel ja lisaks kipub ta valetama, mis on preestri kohta võrdlemisi imelik, aga ma ei lase ennast häirida.
Näemegi seda, kuidas see ebaharilik hing Nadiri sisse läheb. Ta muutub valgustombuks, sööstab siis Nadirisse ja valgub üle tema keha laiali. Kontrollin - kõik paistab korras olevat, Nadir võtab altarikapist rüü, viirukipanni, amuleti ja silmaga saua ning me kiirustame alla, mausoleumi. Nadir - õigem oleks vist küll öelda, et el-Mantarat - kirub väga ebapreesterlikult seal valitsevat korralagedust nähes; ta katkub sissekäigu ümbert taimi ära, nutab hävinenud golemite juures ja taastab ühe neist (ja pärastpoole ka teise), El-Mantarat tarib meid mööda mausoleumi, andes meile käigult golemite käsusõna ("djasarat") ja hädaldades korralageduse üle.
Satume suurde ja uhkesse saali, milles on Avani kuju ja tema jalge ees rüütli jäänused. El-Mantarat korraldab talle Avani stiilis matusetalitluse ja viib tema säilmed ruumi, mida valvasid ebasurnud sõjamehed. Sellega on tema enda kohus täidetud ja nüüd on ta valmis meid aitama - selgitama, kus on mõõk ja väravad, mida me otsime.
Seletus on nii pikk ja keeruline, et ma ei hakka seda siin kordama (ja ehk ongi parem, kui keegi seda ei tea), ning tee on ohtlik, aga mitte võimatu.
El-Mantarat palub meil ka teda ennast maha matta ning lahkub seejärel. Taevasse.
Ja Nadir on taas tema ise.
Lähemegi välja - teel peal vastu tulnud sisalikmeeste ebasurnuid eemale peletades; see koht jääb veel pikaks ajaks neetuks! -, otsime templist üles el-Mantarati maised jäänused ja korraldame talle põletusmatuse.
-- el-Mantarat räägib, et Ariochil on needus ja et tema keha mädaneb aeglaselt.
-- Näeme seinamaale, sealhulgas el-Rammarit ja arhitekti, kes selle mausoleumi lõi. el-Rammari pildile on juurde soditud vuntsid, ja tema juures käigus on maas banaani- ja pähklikoored.