SÕIT
Inna võttis mu oma takso peale, kuid et ta oli koduplätudes välja tulnud, sõitsime uuesti tema poolt läbi. Mõlemad oigasime, kui suured/rasked kotid meil on. Mina häbenesin väga, et mul tuli 4 jopet kaasa. Heina tänaval selgus, et kiiret polnud kuhugi. Bussi taga peatus BMW, välja tulid 3 musta meest. Autol uksed lahti, muusika käima, mehed kamandasid meid ringi ja hakkasid kabardiini-balkaari tantsu õpetama. Meie plaksutagu rütmi, 2 meest tantsisid. Hästi tantsisid, eriti see paksem. Siis tõmbasid minu ja Ainika kah ringi ja me pidime adekvaatselt käituma.
Siis selgus, et kohal on Jaanus Orgulas, kes käis 50 a tagasi sama mäe peal. Saatis meid teele. Künnap pakkus saatjatele vahuveini, mispeale ka teeleasujad saatjateks hakkasid.
Busse oli 2: nagu varasematest Elbruse päevikutest teada, algajate oma ja tegijate oma. Selgus, et meie grupp on arvatud tegijate bussi, kuid seekord joodi ja tehti mürtsu hoopis algajates. See kabardiin oli seal ja isegi tutvustusring oli neil. Kuna meie oma ässade kõrval hoidsime madalat profiili, ei jäänud meil muud üle kui omavahel tutvuda ja veini juua. Künnap jättis kommentaarid endale, kui mu pokaali nägi.
Meid on 7: 6 naist ja 1 mees vanuses 28-35. 4 tk töötavad erinevates ministeeriumites ja 1 on teinud töid ministeeriumitele. 4 tk on käinud Uus-Meremaal ja 3 tk Nepaalis, 3 või 4 on rohkem või vähem fännilt käinud (rattaga) mööda Balkanimaid. Nepaallaste kõrgusrekord on u 5000, ühel on u 4000 Kõrgõstanis ja kolmel kusagil 2500-3000 Balkanil või Slovakkias.
Venemaa, ma ütleksin, oli inetu. Vähemalt see Valgevene- ja Ukraina-äärne tee. Imestasin, kui truuilt me 2 bussi üksteise järel püsisid. Ühel hommikul tulid tagumise bussi juhid meie omade käest küsima, et kus me siis juba oleme kah. Kord pidas miilits kinni ja meie Kalle läks Vana Tallinnat viima. Pani palavas jope selga, et ei paistaks. Tagasi ta lendas, näol nii õnnelik ilme. Hiljem selgus, et see oli tema esimene kord. Eks ole, me sõitsime 3 päeva ja 2 ööd jutti. Ja bussijuhid ei maganud vist selle aja jooksul kordagi.
Aga Venemaa inetusest: külad jäidki koledaks - räämas nõuka-aja mõttetusteks, majade ees tänaval ohakad-nõgesed katuseharjani - siin nagu ei kotiks mitte kedagi mitte miski. Umbes teise päeva pärastlõunal kadus see kole võsa tee äärest ja vaated muutusid avaramaks. Maastik oli kergelt lainjas, põllud musta mulla peal, läheduses oli Ukraina. Kolmandal päeval, veidi pärast Mineralnõje Vodõt, sisenesime Kabardiini-Balkaariasse. Kergendusega täheldasin, et külad on muutunud väärikamaks. Baksani orus olid veel eriti kenad moslemikülad. (Muuseas, siin läks teisest bussist maha meie kabardiin.) Katuseharjadel plekist pitsid, viisnurga ja poolkuuga kaunistused. Väikesed minarettideta mošeed, milletaolisi ma veel kusagil näinud pole. Puhtus!
Kohe, kui keerasime Baksani orgu, läks huvitavaks: algul vanad mäemütakad, tundub, et kivistunud moreeni ja liiva segu; siis kõrgemad, järjest tihedamalt kahel pool kõrval; siis meenutas asi Tara kanjonit; no ja lõpuks need lumised tipud ja liustikud. Künnap rääkis iga sissetuleva külgoru kohta, millal sealt seli alla oli tulnud. Peatusime Tõrnõauli linnas, millel 2000. aastal seli oli 3 esimest korrust enda alla matnud. Künnapi bussid olid seetõttu Terskolli vangi jäänud. Tegelikult oli praegugi ühes kohas teeparandus: jälle seli.
Aga lõppes see reis nii, et buss keeras Terskoli spordibaasi "Dünamo" mändide vahele, mis vaated ära varjasid, ja meie püstitasime sõbralik-tiheda telklinnaku.
Ma hõljusin veel tükk aega õnnetundes, kui hea oli see Houellebecqi "Elementaarosakesed", mida ma bussis lugesin. (-- Ja kui hea oli üldse võimalus lugeda!)
1. päev. T, 8. juuli.
Kl 10 infotund, kl 12 minek väikesele jalutuskäigule Observatooriumi mäele, 2100-3100 m. Ilus ilm, vahelduv pilvitus. Tõus mööda džiibirada.
Jälgin ennast, sest mina ju ei tea, mida ma siin tegema hakkan. Esialgu panevad jooksusammud või veetassimine laagris veidi hingeldama. Nagu totu! Nüüd tänasel tõusul hoian sellist tempot, et ei pingutaks.
Kellegi kaudu jõuavad minuni juhtnöörid, et minna rahulikult, täna pole tähtis mitte kiirus, vaid kaua kõrgel viibimine ja aklimatiseerumine. Kõlab arukalt. Riietust muutes, päiksekreemi lisades, pildistades jään viimaste gruppideni, Haaviku ja Borisi omadeni. Boris on Ametlikult Viimane.
Nüüd siis näeb, kus me üldse oleme. Vastasahelikus Tšegeti tipp, 7-kujuline liustik, jäämütsiga mägi, naljakalt rippuv liustik. Samas see jätab kuidagi pildiliku mulje, milliseid ikka on nähtud, isiklikku suhet nende mägedega ja vaimustust mul täna ei teki.
Näeme vulkaanilist kivimit, mis on võtnud natuke orelitaolise vormi. Põhimõtteliselt sama asi, nagu see Põhja-Iirimaa pliiatsirand. Siis tuleb ilus kosk, millel nimeks Neitsi patsid või midagi taolist. Siin pidid kõik ootama, aga ei oodanud. Üllar ilmselt üldse ajab oma liini, ja teised tema järel.
Kose järel hakkab külm, kilekas selga. Kohe tuleb ka vihm, aga mitte tugev. Vastu tuleb esimene kamp, Üllar ütleb, et üleval on rahe. Mõnes kohas on nüüd tõus päris järsk ja seal on veidi raske. Maa on laavaliivast must. Vastutulijad sagenevad, ja ootamatult saab meile osaks kaastundlik julgustamine, et vaid 260 m tõusu veel, vaid natuke veel, jne. Aga meil on ju kõik hästi! Siis oleme pilves ja meie ette ilmub ingel, kes mitte ei haletse meid, vaid annab sel hetkel vajaliku juhtnööri, et kohe tuleb astuda põhirajast kõrvale, observatooriumist eemale mäeharjale, kus on lagendik ja teised. Tänud talle! Kes ta oli, ei märganud me keegi.
Üleval oli rahe juba ammu möödas, millalgi näitas päikestki. Kohale jõudsime 16.15. Vaatasime vaateid ja sõime oma võileivad, mõni pildistas lilli. Rahvas oli õnnelik ja mis seal salata, paljudele oli see isiklik kõrguserekord. Meie grupist näiteks kolmele. Tagasi tulime viimastena, kuid jorutamata.
Õhtul selgus, et Künnap pole vist toimunuga rahul. Käis, küsis meie väsimuse järele (mida polnud), oli homseks tõstnud kergema päeva. Tähendab, kas see idee, et aeglaselt minna ja kaua kõrgel olla, ei tulnud siis temalt? Oli see Borisi või Haaviku isiklik? Või tähendab alpinisti "aeglaselt" "mitte päris jooksmist"? Aga Kalle Hanseni tuntud "aeglaselt", mis on tõesti aeglane? Samas, mittevenimises võib oma point olla, sest kui loetud tundidega Elbruse tipus pole, keerad otsa ringi. Kas neid loetud tunde on palju või vähe? KAS MA JÕUAN?
Või pidas Künnap väsinute all silmas neid kutte, kes esimeste seas usinalt tippu olid jooksnud, aga pärast ei jaksanud hästi saunagi minna?
Boris on väga sümpaatne. Meie grupi ja tema vaheline poolehoid tekkis juba bussis. Ta on lõputult kannatlik. Ei väsi meie lolli vene keelt kuulamast, ise filme ja laule tsiteerimast, vaimukusi pildumast ja siis tüütut selgitustööd tegemast, et mis see kõik tähendas. Õpin temalt venekeelseid mägede termineid ja mäejutt kisub kohe filosoofiliseks. Ise näeb ta välja nagu mõni multifilmitegelane, mingi vanake, kes künnab põldu, viskab siis adrakure käest, ehmab: "Ehh!" ja ütleb midagi põhjapanevat.
Käimiskepid võtavadki põlvedelt koormust vähemaks. Poleks kunagi arvanud!
2. päev. K, 9. juuli
Alustasin seda päeva veidi tõrksalt. Ei taha hästi jõeõppust, ei taha märjaks saada! Mina tahaks tegeleda palju elulisemate küsimustega, nagu näiteks viiekesi köies üksteise liustikuprakku kukutamine ja siis välja õngitsemine. Kuid siis ütles Inna, et jõgede ületamist tuleb päris elus, matkaoludes, palju sagedamini ette. Olin nõus.
Jõgi tuli otse liustikust, mis rippus ühe Baksani kõrvaloru lõpus. Tegelikult see oligi Terskoli jõgi ja ta oli hall ja kärestikuline, nagu ikka. Otsiti sobiv koht ja saadeti esimene mees teele: kaigas käes, kahe köiega julgestatud, kiiver peas. Kobas, toetus kaikale, oli paiguti puusadeni vees. Jõudis teisele kaldale! - Ja keeras otsa ringi. Aa, ta mitte ei vii köit sinna, vaid see sumamine on meie kõigi ülesanne. Või võimalus. Lisati ka teine atraktsioon: köis pingule kõrgele üle jõe, seal sõidad kahe karabiiniga, end kätega edasi tõmmates. Lõpus ülespoole pidi raske tõmmata olema. (Ei olnud!)
Peegelkaamerad sihtisid ja tulistasid, rahvas elas kaasa, aeg läks. Peagi sumas läbi jõe esimene naine (Triinu). Tagasi oli esimene samm kõige raskem. Ta tundis end ebakindlalt ja muudkui naeratas. - Mispeale kaamerad tulistasid veelgi. Ja siis läks Inna, ja tuli tagasi nii võiduka naeratusega, et…
Ja siis läksin mina. Esimene asi: ei olnud külm! Teine asi: ei olnud raske (hard), st ei olnud liialt füüsilist jõudu vajav. Kuid oli raske (difficult), sest tõsiselt tuli tegeleda oma 3-punktilise tasakaaluga kivimürakate peal, mis oli sinu ainus võimalus (ja trump) vee pöörase jõu vastu. Tagasi pöördudes võttis esimese sammu tegemine mul tõsiselt aega, kuid hakkama sain! Sisse ei kukkunud, kole ei olnud!
Ja siis oli päev helge! Me tütarlastega ei pöördunud koju, sest mis seal männinässide vahel ikka, vaid läksime hoopis mööda orgu üles alpiaasadele jalutama. Tõeline "Helisev muusika" läks käima, sest eespool paistis Elbrus ja selja taga Suur-Kaukasuse peaahelik oma lumemütsikese ja 7-ga, ja lilled õitsesid, ja päike muudkui paistis ja me ületasime nüüd ohutuid kõrvaljõekesi… Ja jõudsime jälle viimastena koju. Kodus ei teinud süüa, vaid läksime hoopis naaberkülla Jura restorani "Edelweiss".
Jalad on veidi väsinud. Jooksusammud enam hingeldama ei aja. Jumal tänatud, et ma seal Ülikooli Apteegis paanikasse läksin ja omale nr 50 päikesekreemi ostsin!
3. päev. N, 10. juuli.
Kuidas saavad kõhulihased valutada? Kas alpinism pakub neile mingit tegevust?
Kl 9 minek tõstukiga Tšegetile. Tõus u 700 m. Siis oli võimalik valida, kas edasi u 300 m veel tõstukiga või 40 min jala. Enamus valis jala. Mina muidugi kah.
Tõstukitoolist paistis imeilus Elbrus, taevas sini-sinine, kuid seal ei julgenud fotokat välja pusida, vahejaamas oli mingi koli ees ja kl 12 üles jõudes olid juba esimesed pilved peal. Seepärast mindavatki Elbrusele öösiti, et keskpäeva kandis kisub pilve või pöörab ilma hoopis ära.
Igatahes seal üleval panime ähvardavalt bahillid jalga ja asusime Borisi juhtimisel väga pikas hanereas üle lume ja kivide teele. Mõtlesin, et see ongi kaljuõppus, aga ei. Mäeharjale lähenedes saime rahet, terad hernesuurused. 2 korda kuulsime ka müristamist. Künnapi soovitusel tõstis Ele oma jalutuskepi taeva poole ja sai särtsu.
Siis jäi rahe järele ja algas kaljuronimine mööda harja. Julgestust polnud vaja, paaris kohas öeldi jalgade kohti ette, muidu lauge ronimine. Vaid lahtiste kiviplaatidega pidi ettevaatlik olema. Liikusime mitusada meetrit mööda harja, paremal lumekarniis, mille all tühjus, vasakul kivirusu. Ohtlik ei tundunud. Ma ei olnud Astangul heaks ronijaks saanud, kaugel sellest, kuid tänu Astangule julgesin ma seal üldse olla.
Künnap tuli täna ise vägesid juhatama. Ta oli väga lahe, liikus nagu kaljukits, kord meist üleval-, kord allpool. Siis oli jäänud tõus kivisele Tšegeti eeltipule. Kui õnnelikud kõik seal olid! Kõrgus 3500 (?) oli paljudele jälle rekord.
Siis tuli pikk laskumine lumel, mis oli raske, jäime lõppu. Ei saanud liulaskmisega hakkama, jalad tundusid lõpuks väsinud, ei tahtnud kah. Ei usaldanud suurt hoogu sisse lasta ega keppidega pidurdamist.
Siis tuli laskumine rohunõlval, millega harjus. Nõlv oli lihtne, mättad moodustasid trepiastmed.
Ma õppisin nii palju! Iga asjaga sain tegelikult hakkama, terve päev jaksasin! (Liikusime peaaegu peatusteta u 8-9 tundi. Õppisime käigult lõunasöögi söömise ära.) Jalutasin omaette seal kõrgustes lumiste tippude vahel kodu poole. Samm järjest kiirenes, hakkasin lendama. Varsti polegi seda Elbrust vaja, olen juba nii palju saanud! Ilu ja heameel täitsid südant veelgi enam kui eile.
Tegin miskipärast telefoni lahti ja sain 4 sõnumit, muuhulgas Ealt ja Stephenilt, kel oli täna poeg sündinud, ja Hiinast naasnud Kaililt. Vastasin neile kohe sealtsamast kõrgelt, emotsionaalselt.
Kõhulihased teevadki tööd, kui laskud mööda väga järsku kivist teed ja pead tasakaalu hoidma. Teekond lõpetati jälle "Edelweissis", kodus oli saun. Kuu paistis sellesama Tšegeti tipu kohal.
Õhtul lõkke äärde põigates kuulsin, et üks eestlanna oli Firni klubi Alpide retkel eile või täna surma saanud. Paneb mõtlema kogu meie tegevuse üle. Ja ometi, meil siin tundub nii turvaline.
4. päev. R, 11. juuli.
Täna oli puhkepäev, me ei teinud midagi.
Õhtul pakkisime asju, sest homme tõuseme Elbruse nõlvale 4200-le. Öeldakse, et aklimat, kuid ma tean küll, tegelikult on see peaproov: kas see jope või teine, kas nende kinnastega on palav, jne. Pakkisime pimedani ja olin jälle hädas, nagu alati enne uut asja. Samas ka rahulik, sest kõigi nende uutega saab hakkama.
5. päev. L, 12. juuli.
Ärkasime kl 7. Selgus, et ärasõit on 9 asemel 10, kuid ikka läks pakkimisega veidi paanikaks. Ebamugavustunne: nüüd läheb päris andmiseks!
Tõstukile oli saba. Venelased muudkui trügisid vahele, lääne-välismaalased otsisid korralikult üles saba lõpu. Esimene ja teine tõstuk olid vagunid, mis viisid vastavalt 3000 ja 3500 m kõrgusele. Mõned meie meistersportlased läbisid need vahemaad jala. Kolmas lift viis 3800 m kõrgusele. Kuid see oli üksikute istmetega, nii et ma ei julgenud oma suure seljakotiga sinna peale ronida ja kaapisin jala minema. Tegelikult ma muidugi tahtsin jala minna, matkaja, nagu ma olen.
Garabaši jaamas (3800 m) kedagi meie omadest ei paistnud, astusin läbi lume edasi. 100 sammu ja peatus. Kui 100-ni lugemine sassi läks, aeglustasin tempot. Jälle uus avastus: ka seljakotiga sellises kõrguses tõusmine pole tegelikult kuigi raske.
Peatusime parempoolsetel Päästjate kaljudel. Olevat puhtam kui vasakul, kus on see tegelik Prijut 11.
Kaljudel valitses täielik helgus! Rahvas püstitas kivide vahele telke. Meie püstitasime kivide taha lumele, kus oli tuulevaikus, otseliutee alla liustikule ja panoraamvaade Suur-Kaukasuse peaahelikule. Laenasime labida ja rajasime majad, aiad, terrassid. Telkidevahelise tee nimetasime Everesti tänavaks. Vaid aiapäkapikk jäi ajapuudusel tegemata. Ajapuudus seepärast, et iga sehkendus võttis absoluutses mõttes ebanormaalselt kaua aega. Oot-oot, kui kaua see Sikk Everestil saapapaela sidus? Tund? Kokkuvõttes olime tehtu üle uhked ja õnnelikud, vaid Künnap iroonitses meie üle mõnevõrra. Hiljem küsisin teadjatelt järele: lumel ei ole külmem magada kui kividel. Ja käsk oli ju tegutseda, mitte telgis lamada ja põdeda. Jah, muuseas, kõrgus oli nüüd 4200 ja ma ei põdenud mitte põrmugi.
Siis kästi õhtut nautida ja päikeseloojangut pildistada. Ja rahvas tardus kaljunukkidele, liikus veidi ringi ja vaatas paremaid vaateid. Enamik vaatemängust toimus kusagil meie all. Päike kadus Elbruse läänetipu taha. Meist suuremaltjaolt allpool asuv Kaukasuse peaahelik hakkas värve vahetama. Varem mäetippe soganud pilved koondusid madalamale orgu, nemad said veel madalat külgpäikest ja võtsid seetõttu sametisi hallikasroosasid toone. Kogu see ilu kestis tund või paar, pärast seda oli magamaminek.
Otsustasime õhtul võtta hommikuks potti sulavee - las külmub veidi, kui tahab, - kuid keegi ei märganud seda ära teha. Viga!
Mul oli munaresti (z-rest) all hõbedane õhuke termomatt, vist -20C sulemagamiskott, selle peale viskasin sulejope. Kaasavõetud siidlina unustasin magamiskotti toppida. Telgis mõnus olla, külm pole. Hakkasin läätsi eest võtma. Kuid mõlemas topsis oli alles vaid tilk läätsehooldusvedelikku, ei piisa. Kas ma tõesti unustasin topkad täitmata või ei sulgenud korralikult ja miski alarõhk vm müstiline füüsikaline nähtus imes vedeliku välja ja pihustas atmosfääri? Pudelit kaasas polnud. Tormasin Kairi telgi juurde, tal kah polnud kaasas. Õnneks on telkidevaheline kuuldavus hea, ühest sirutus välja tundmatu käsi päästva vedelikuga.
Magamiskotti, hea soe, siis tundsin, et jalad mitte just ei külmeta, kuid on eelnenud loodusvaatlusest tuimad. Norisin Elelt, kes veel sehkendas, kanget alkoholi. 3 punnsuutäit aitas kohe.
Nii, minu esimene külmööbimine võib alata. Kuid tunnen, kuidas vaikselt hakkab mattidest läbi tungima külm. Mitte terav, kuid ei lase magama jääda. Jorutan mõnda aega, kuni sätin püksid ja paksu fliisi enda alla. Võtan ka pool tbl unerohtu (Diazepeks), kuid rohkem ei julge. Ei tunne seda ja äratus on juba kl 5. Kiidetud 3 tunniks äiutav Dormicum asub teises telgis. Ülejäänud öö mõtlen omi mõtteid, mis aeg-ajalt võtavad unenäolise kuju.
6. päev. P, 13. juuli.
Kl 5 hakkavad meie tänaval kuked (telkides telefonid) kirema, on juba valge. Lume sulatamine võtab ootuspäraselt kaua aega, nagu muugi sehkendamine. Minema saame tund aega nõutust hiljem, kl 7. Sellest on palju õppida!
Päike on juba kõrgel. On raske. Hakkab palav, sulejope vööle. Kassidega astume, kepid toeks. Mina teen 100 rahulikku sammu ja peatus: sätin midagi, vaatan tagasi. Iga kord ilusam!
Sihiks on Pastuhhovi kaljud, 4700 m. Ja nüüd on raske. See eilne käimine viimase lifti asemel, jalad pole nii kõrgel välja puhanud. See, et ei saanud magada. Tönts tunne on. Tegelikult on kõigil täna raskem kui meie seniste lõbustuste käigus. Künnap pakkus ajaks 2 h. Täna ma ei joruta, ei pildista. Kaljude ülemisse otsa jõuan 2 h 15 min-ga, alumisse pool tundi varem. Enamus on minust kiiremad. Muidugi alustasid paljud ka varem.
Kaljudelt pääseb lahti kivi. Keegi meie omadest? Lind? Sulalumi? "Kivi," hõigatakse järjest allapoole. Jälgime ta teed ja jookseme eest ära. Hirmus mürakas! Jääb ühel laugemal astmel seisma. Päris meie teel ta vist ei lennanud, kuid ehmatas küll.
Kaljude algus. Peatus iga 50 sammu järel. Läheb järsemaks, peatus iga 20 järel. Hingan ikka veel läbi nina. Sulejope ammu uuesti seljas, külm tuul. Tänast teekonda ma alahindasin. Küsin kellegi käest juua, ise ei võtnud kaasa. (Üldiselt tundub mulle sobivat vana kooli alpinistide tarkus, et juua palju hommikul ja õhtul, kuid mitte tee peal. Aga lõpus puhkusel oleks võinud tassitäis olla.)
Istume vaid veidi, teen ainsa pildi, teised juba lähevad. Ainsana veel sinna jäänud Sikk õpetab mu kassidega laskuma. Siis jään viimasena laskuma, hakkan mõnulema, kella enam ei vaata. Mõned meie omad tulevad veel vastu, kõrgemal käinud jõuavad järele.
5-6 meie meest käisid täna tipus ära. Osad ettekavatsetult, alustasid kl 3, Tõnis kogemata, alustas kl 6!
3-4 meie kõrgemal käinud meest tõid traaversilt alla ühe mäehaiguses kustunud poola tüdruku, kelle tema grupp oli tipule pürgides maha jätnud. Borisi väite kohaselt päästsid nad sellega tema elu. Oleks magama jäänud ja külmunud.
Prijutist alla läksin ühena viimastest. Tipus käinud üürisid lumekulguri ja korjasid minugi peale. Liftis venelased jälle trügisid, nii et pidime oma kirkadest-seljakottidest seina moodustama.
Hea tunne on! Nüüd on selle mäega tekkinud isiklik suhe. Ta ei mõju kui mingi uus vaenulik spordiala.
Tipus käinud Tõnis rääkis liftis järskudest jäistest nõlvadest traaversil ja sadulast edasi, mõningasest vajadusest kirka järele. See tegi meid kurvaks, eriti Innat. Samas Borisil olid mõned julgustavad vastuargumendid, nii et vähemalt minul tuli hea tuju tagasi.
7. päev. E, 14. juuli.
Puhkepäev, me ei teinud midagi, v.a. toitumine.
8. päev. T, 15. juuli.
Öö läbi sadas vihma, õhtul oli äike kah. Öösel paar korda ärgates kuulsin veel müristamist, kuid taipasin peagi, et need on jões veerevad kivid.
Tõusime kl 7, et kuidagi pakkida. 2 telki olid katki lõigatud, ühe eeskojast saapad ja seljakott mäevarustusega läinud. Baksani jõgi oli ilusasti oma kallastes, meie veevõtuallikaski veel alles, kuid teisel pool teed oli Terskoli jõgi teele tunginud ja selle kive täis kandnud. Kivisahad tulid küll kohe välja.
Otsus: rahval asjad märjad, ülemine suusalift ei tööta, täna üles ei lähe. Ja ongi jälle puhkepäev, tarvis tegeleda toitumisega. Poiss, kel mäevarustus läinud, kelleltki saapad juba sai. Ja siis meenusid mulle minu 4 jopet, millest valik nüüdseks tehtud. Völkli suusamatkajope pidi peaaegu talle minema. Hiljem leidis ta kelleltki teiselt siiski sobivama suuruse.
9. päev. K, 16. juuli.
Päike paistis, me läksime üles. Seekord sõitsid kõik 3 liftivahet, sest kõrgel ei taastu. Päästjate kaljud olid palju lumisemad, kui eelmine kord. Rajasime omale uue külatänava, mis sai nimeks K2. Päästjad olid kohal. Ütlesid, et kes nende lumelabidaid kasutab, peab nendega konjakit kah võtma. Jäingi veidikeseks. Väga toredad tüübid olid: üks oli balkaar, teine kabardiin. Ele sai hiljem veel teada, et need olidki samad tüübid, kes Andres Karu Tšegeti juures ära päästsid, ja kelle ülemus selle eest Eestilt ordeni sai. Nad on nädal aega üleval, nädal aega all kodudes ja teevad muid tööasju. Üleval vaatavad binokliga mäelkäijaid. Kui paistab probleem, hakkavad minema - ühtlaselt, paari tunni pärast jõuavad kohale. Nüüd ehitavad omale siia suuremat varjualust, sadulasse tuleb kah üks, lisaks helikopteriplats.
Kl 6 oli infotund, kus Künnap rääkis meile palju tarku asju mäkketõusust. Kl 12 öösel on äratus ja kui tähed säravad, on kl 1 minek; kui tähed ei paista, ärgatakse tunni aja pärast uuesti. Ja hakkaski meie päevake õhtusse jõudma. Seekord olime targemad, võtsime homseks kõik veed valmis, tegime termostesse tee ja panime magamiskotti jalgade juurde sooja, sättisime tõusuasjad valmis. Muuseas, pool läätsevedelikku oli ka seekord kõvasti kinni keeratud topkadest haihtunud! Siidlina andis minu arust magamiskotis sooja juurde. Sulejope läks nüüd alla. Ainika luges Dormicumi karbilt, et annab une 7-8 tunniks. Lõin kahtlema arstide jutus, et 3 tunniks, ega julgenudki võtta. Ilmaaegu - magasin vaid paar minutit, ülejäänud 3,5 tundi mõtlesin ilusaid rahulikke mõtteid.
10. päev. N, 17. juuli.
Kuked me külatänaval hakkasid kirema kl 23.45. Telgilukk lahti - kõik pilved on orgu vajunud, suur täiskuu valgustab nii, et tähti pole peaaegu nähagi. Tähendab, mäe-juss, täna me tuleme! Kiirpuder, tee, kl 1.07 sain kaljuservas kassid alla ja hakkasin minema.
Kuu valgustas teed, enamus mu ees minevast rivist kustutas pealambi. Öine lumi kandis hästi, jälgi polnud vaja otsida. Päris hästi tundus minevat, ehkki saapad olid eilsest märjad, peagi tuli igal sammul varbaid liigutada. Ja teised olid eest ära läinud. Taga tuli neid kah muidugi. Mu arvepidamine oli sassi läinud. Arvasin, et Pastuhhovi kaljud on juba möödas, kui mõned taganttulijad juhtisid tähelepanu, et pool maad veel minna. Mida?! Künnap ju ütles, et seekord läheme juba tunniga! Kolm tundi hakkab mööda saama. Ei olnud enam tee õigsuses kindel, mindi mitmelt poolt kaljusid. Küsisin möödujatelt, kas teetähiseid paistab. Mingid robotid läksid mööda, panid jalga jala ette, ei reageerinud ühelegi keelele. Siis üks kutt vastas eesti keeles, et lipp on näha jah. Milline kergendus! Tegin kuti kõrval Pastuhhovil esimese peatuse. Ta küsis, kas mul ikka juua on (oli küll, 1-liitrine termos), ja muutis mind sellega inimeseks tagasi.
Liikusin liiga aeglaselt. Miks ma tulin siia seda võimalust raiskama, mäge narrima, kui endal polnud sel aastal beebi kõrvalt piisavalt aega treenida? Mina võin ju edasi liikuda, kuid mägi on täis meie instruktoreid, kellel on õigus nõrgad tagasi saata. Vantsisin suht lootuseta, kui tulidki Ele ja tema järel Sikk, Ametlikult Viimane. Sikk esitas paar küsimust, mispeale ma jaksasin jälle paremini minna.
Lihtne arvutus näitas, et kohe hakkab valgeks minema. Kl 5 nii juhtuski. 5.30, kui päike tõusis, olin idatipu all traaversi alguses. Kiire peatus, keegi Võrumaa mees ulatas glükoosiga teed (?), enne kui oma termose välja sain kohmitsetud, viimased jõudsid järele. "Vaata, koer tuleb!", ütles võrukas. Ja altpoolt tuligi koer, heitis meile pilgu ja keeras traaversile. Ilmselt käib seal tööl, toitub tipunännist. Professionaal!
Traavers paistis alt vaadates, nagu tõusu suurt polekski, kuid nüüd läks peaaegu sama järsult ülesmäge! Kõndisin vist lõputu aja u 30 sammu, puhkus. Kõrgus hakkas vist halvasti mõjuma. Ja läätsed silmas kuidagi kuivama või kärbuma, midagi taolist on vahel juhtunud hapnikuvaeses ruumis. Nagu hoiatatud, kippus uni peale. Kui eeskõndija liiga kauaks seisma jäi, pidid tast mööduma, muidu jäid seistes magama. Õnneks oli 2 päeva tagasi sadanud värske lumi, järsul nõlval polnud libisemisohtu.
Läksin edasi. Siin kõlab see kui lõputu monotoonne minek, kus lihtsalt ära ei tohi tüdineda. Nii Elbrusele minekust räägitakse. Kui tegelikult oli see raske, igavust polnud kusagil. Ma ei mäletanud enam oma algset eesmärki - teada saada, kui kõrgele ma üldse jõuaksin, - ma lihtsalt ei keeranud tagasi. Tegelikult meelitas järgmine punkt - teada saada, milline on sadul, ja jõuda päikese kätte, mida senini oli idatipp varjanud.
Siis keeras rada ümber nurga ja paistis sadul, pool sellest päikeses. Tee läks veidi allamäge, kuid ma ei suutnud muidu kui iga 30 sammu järel peatudes. Ainika lamas tee kõrval maas. Terviseprobleemid, ei jaksanud päikese kättegi minna. Kuid oli võtnud Diacarbi, kerge mäehaiguse tableti, ja andis mulle kah.
Sadul, päike. Paljud meie omad istuvad maas ja puhkavad pikemalt. Räägivad nii julgustavat juttu, et siin läheb päikese käes istudes ja juues kõik paha ära. Saan läätsed silmast, õnneks lähevad Marika keevitajaprillid minu prillide peale. Räägitakse, et lõpp on lihtne. Kohalejõudnud Sikk arvab, et ka aeglased jõuavad 2 tunniga kohale. Kell on 8.40. Kell 11 peavad kõik tagasi pöörama.
Ja nüüd jõuab mulle kohale see lubatud senitundmatu tippuviiv jõud. Jaksan! Jalad jälle liiguvad! Õhku ja kõike on! Järsult üles üle tuuliste kaljude, siis algab lai mõnus tee. Tipp, tuleb välja, on hoopis teises kohas, hoopis lähemal. 10.30 olen kohal. Lõunas on meile tuttav lumine ahelik, põhjas hoopis teine maastik: rohelised mäed, kanjonid. Tuul. Venelased trügivad siingi. Veiko on siin. Meie tüdrukud lahkusid just enne mu kohalejõudmist. Ainika on end kogunud ja jõuab siia! Ele jõuab siia 5 min enne 11, viimasena eestlastest. Kogu me grupp jõudis kohale!
Minul võttis siiatulek aega 9,5 tundi, tagasi läksin 5 tundi. Algas uus peavalu, uus rohi enam hästi ei aidanud, aitas vaid laskumine. (Samas meeldib mulle mõelda, et ehk olid kõik minu peavalud tingitud hoopis läätsejamadest.) Lasksin kõik taganttulijad mööda. Kui selja taha, hiljem kasvõi küljele vaatasin, kukkusin pikali.
Telkide juures 15.30. Tüdrukud magasid. Nad olid teed teinud. Tahtsin kah vett keeta, aga oleksin iga veidi keerulisema liigutuse juures pikali kukkunud. Jõin oma kaasas olnud tee lõpuni ja läksin magama. Hiljem ärkasime kõik, tegime süüa-juua, soovisime kogu laagriga üksteisele head ööd ja läksime uuesti magama. Kell oli 7 õhtul.
11. päev. R, 18. juuli.
Magasin Dormicumi mõju all terve öö. Kuulsin vaevalt, kuidas Ele ähvardavaid lumekoormaid telgilt eemale peksis, ei kuulnud üldse äikest meie ümber, muidugi ei näinud ka kõrgemal kaljul seisva Jonne telgi helendavaid nööre ega tema teaduslikke eksperimente elektriga.
Ärkasime keset lumepilve üleüldises valguses, mingi nähtavus siiski oli. Lumi oli märg, jalgadega trampisime telgiservad üha enam kinni. Ülemine suusalift küll ei töötanud, kuid peaaegu kõik otsustasid alla minna. Pakkisin õues, kuna Ele pakkis telgis, kõik asjad said märjaks. Kaevasin telgi plastkruusiga lahti, kruus hakkas narmendama. Eelmisel päeval põlledele pandud sulalumi oli jäätunud. Läksin kirka järele. Mulle tuli pähe küll, et kirkaga ei tohi seda toksida, kuid seekord ei järgnenud viljakale mõttele viljakat tegu (tegematajätmist). Esimese ettevaatliku hoobiga oli laenatud telgi põllel täke sees.
Läksime suurema grupiga. Päris valge pimedus ei olnud, ka teetähised olid näha. Ma ei suutnud teistega sammu pidada - põlved olid eilsest valusavõitu, teiste kõvakstambitud jälgedesse seetõttu valus astuda - kuid ülalt tuli veel inimesi.
Kusagil enne Miri tõstukijaama hakkas lume asemel vihm vastu külge peksma. Üks saabas hakkas lirtsuma. Vene turistid trügisid tõstukisabades veel jultunumalt kui varem. Jube külm oli. Minu varustus polnud sugugi vihmakindel.
Kodulaagris üürisime sauna kõrval palkmaja, 5 peale 3500 rubla (u 1500 kr). Selliseks kukkus hind 5000 pealt siis, kui omanik kuulis, et tuleme Elbruselt ja oleme Jaani kambast. Täna polnud päikest loota, aga mul olid kokkulaenatud suleriided ja isegi fotokakott märjad. Maja oli soe ja kuiv, panime keset põrandat isegi telgi üles kuivama.
Läksime kähku Tšegeti külasse sööma. "Edelweissi" loetud diivanid olid juba meie omasid täis, mahtusime üle väljaku "Tšegeti". Seal oli palju toredat rahvast. Alpinistide grupid, meie kõrval oli kohalikel naistel tõeline pidulaud. Võtsid paljast viina, nii et polnud asigi. Silm hakkas siiski särama ja siin läks ilmselgelt peagi tantsuks. Meie aga koju tagasi, saunaaeg. Saunas istuti kaua. Inimesed olid eluga rahul, tahtsid veel koos olla. Siis läksime oma majadesse, olime sealgi eluga rahul. Magasime päris voodikestes.
12. päev. L, 19. juuli.
Puhkepäev, me ei teinud mitte midagi.
13. päev. P, 20. juuli.
Kl 9 bussi, täna tuleb matk mööda Adõrsu orgu Ullu-Tau alpilaagrisse. Eile Künnapi infotunnis kadus mul miskipärast kontroll ära, jäin uskuma, et tuleb väike rännak vaid 300-meetrise tõusuga (alpilaager asub 2400-l, meie Terskol 2100-l), saab palju kanjonit pildistada. Aga buss muudkui uhas mööda orgu allapoole. Õigus jah, Adõrsu org oli kaugel.
Niisiis selgus asjade käigus, et tegemist on 900 m tõusuga 12 kilomeetril, alpinistide arusaam matkast erineb aga minu omast põhjalikult. Täpsemalt, tempo oli - või vähemalt tundus nüüd, 2 päeva pärast Elbrust - tappev. Olin vist ainuke, kes seda tunnistas. Jätsin puhkepeatustes puhkamata, seda nagu kah polnud vaja, ja läksin teistest kaugele ette - kuni nad must mööda jooksid ja jälle puhkama hakkasid.
Laagriülem võttis meid isiklikult õppesaalis vastu. Ütles, et on juba 76, aga mäed, puhas õhk ja kükkide tegemine hoiavad teda vormis. Kurtis, et nõuka ajal maksti inimesele kogu tema alpinism kinni, aga nüüd on laager isemajandav, ja kutsus meid kõiki sinna. Esimesel aastal tehakse harilikult 1. ja 2. kategooria tõus, teisel aastal 3. ja 4., ning kolmandal 5. ja 6.
Laager jättis mulle oodatust palju parema mulje. Elati kenades paviljonides või telkides. Asukoht oli muljetavaldav! Kauss oru lõpus, u 4000-sed tipud ümberringi.
Aga kohe pärast ametliku tervituse lõppu valgusime me, matkast oimetud, alla jõe äärde putkadesse sööma. Odavam oli kui Terskolis!
Sellest mul ongi silme ees selle väsitava päeva ilusaim pilt: sööme näpu vahelt kotlette, jõekene voolab, kõrvale pargitud veoautost on šašlõkiküpsetaja pannud mängima jälle selle ilusa, logiseva rütmiga balkaari või kabardiini muusika, ise ta teeb veidi eemal süte kohal oma kunste, ja ümberringi on südantlõhestavalt ilusad tipud.
14. päev. E, 21. juuli.
Pakkimispäev. Läksin üksinda meie laagri kohal asuvale alpiaasale. Tükk aega otsisin teed, siis leidsin ühe raja meie jõeõppuse kohast. Veidi loll on niiviisi üksinda käia, kuid vähemalt teadsid teised, kuhu ma läksin, ja võisid mind kasvõi alt jälgida. Seal oli imeilus! Paistis Elbruse idatipp, teisel pool vastasahelik. Pildistasin liiliaid, all lehmalautu, meie laagri lähedal inimasustust.
Siis ühinesin üldise toimetamisega, pakkisime bussi kokku ja läksime "Edelweissi" lõpuõhtule. Künnap pidas kõne, andis igale tipputõusnule vimpli ja käskis Sikul meie kätt suruda. Läksime veidikeseks kuuvalges jalutama, tagasi tulles möödusime "Megafoni" hiidhotellist ja sealt keldrist me oma noored leidsimegi, hullunult 80-ndate hard rocki muusikavideote järgi tantsimas, kuttidel ülakehad paljad.
Kell 1 öösel bussidesse ja kodu poole kimama.
TAGASISÕIT
Seekord läksime Moskva kaudu, et leninlased lennukile viia. Nägime ära ka Venemaa armsama külje, rahvuslikud tare-tarekestega külad. Künnapi lemmik-peatuskohas läksime grillkanaputkadest kaugemale jõe äärde ujuma, rääkisime kenade, pärast tööd ujuma tulnud perekondadega ja lasime ühel jorsil ennast narrida kah. Bussid aina kimasid ja koju jõudsime kiiresti.
JÄRELSÕNA
1. Ühel puhkepäeval Tšegetis restoranis istudes hakkasime erinevaid viise koguma, mille alusel inimesi liigitada. Mulle tuli kohe pähe see minu sagedane liigitus, et 1) probleemitsejad virisejad ja 2) hakkamasaajad. Ja siis tabas mind äratundmine, et meie 79 hulgas on eranditult esindatud vaid see teine kategooria, hakkamasaajad. Küll on hea sellise seltskonnaga reisida!
2. Tippu jõudis meist seekord 57.
3. Sain sealt täpselt seda, mida tahtsin. Õppisin mägesid ja loodust paremini tundma, mis põhiline, õppisin aukartust mägede ees juurde. Ma ütleksin isegi, alandlikkust. Samas see just ülendab. Ühest küljest õpid veidikegi hakkamasaamist juurde. Teisest küljest tuleb mägede ülevus koju kaasa ja jääb minuga loodetavasti tükiks ajaks. Kuidas ma nüüd enam laseksin end kodustest õiendustest segada? Need mäed ja Houellebecq panid mind eristama mitmeid tähtsaid asju ebaolulistest.
TÄNUD järgmistele inimestele, kes aitasid mul Elbrusele jõuda:
1. Jaan Künnapile selle eest, et ta viitsib sellist algajate karja algul harida ja siis mägedesse vedada. Mäherdune vastutus! Respect!
2. Üllar Põllule selle loengu eest Künnapi koolis - kus ta kirjeldas Elbrusele jõudmise raskusi ja taktikaid, kus põhipointina jäi mulle (võib-olla valesti) kõlama tõusu lõputu pikkus ja monotoonsus, lisaks alandlik, punkthaaval tõus läbipõlemise vältimiseks - pärast mida oli minus tekkinud teadmine, et ma lähen kah, ja vaatan järele.
3. Kaurile selle eest, et ta mu lapsukeste juurest 3 nädalaks reisile lasi. (Ega tal polnud palju valida kah, ise oli mulle 2 matkaga sees!)
4. Minu vanematele ja Kauri emale selle eest, et nad meile eelneva aasta jooksul loengutes käimist ning Astangul ja Lasnamäe siseseinal ronimist võimaldasid, lõbustades senikaua meie lapsukesi.
5. Juhanile, Marikale, Kairile, Keretile ja Veikole varustuse laenamise eest.
6. Juhanile, Kaurile, Reinule, Piretile, Marikale, Andresele, Heldur-Valdekule ja Kailile julgustamise eest.
7. Borisile, kes oma delikaatsel moel kogu meie gruppi lõputult julgustas ja toetas.
8. Poisile, kes ütles oma nimeks olevat Mihkel, kes tõusuööl pimedas kl 3 viitsis lahkelt vastata, ja lisaks uurida, kas mul ikka juua on.
9. Alar Sikule, kelle paar hoolitsevat küsimust mu mingil norutamise hetkel u kl 4.30 käbedamalt liikuma panid.
10. Võrumaa mehele, kes kl 5.30 traaversi alguses puhkehetkel viitsis oma termosega püsti tõusta ja minu poole astuda, ehkki mul oli endalgi kotis jook olemas.
11. Ainikale, kes andis mulle kl 8.15 enne sadula päikest tabletikese.
12. Karmenile ja Tanelile, kes kl 8.30 sadulas rõõmsalt teatasid, et siin puhkavad kõik välja ja saavad uue jõu.
13. Otile, kes julgustas sadulajärgsel tuulisel tõusul kl 9.30 ja seletas, kus läheb tee laiaks ja kergeks kui maantee. Kõik vastas tõele!
SAMUTI TÄNUD Ainikale, Veikole, Innale, Kairile, Agnesele ja Elele (st meie grupile), nagu ka kõigile ülejäänud 72-le kaasmägilasele lõputult meeldiva seltskonna eest!
Kati