| 1 | sinna
|
| 2 | puhkus
|
| 3 | Observatooriumi mäel
|
| 4 | Cegetil
|
| 5 | puhkus
|
| 6 | Päästjate kaljudeni
|
| 7 | Pastuhhovi kaljudeni
|
| 8 | puhkus
|
| 9 | Päästjate kaljudeni
|
| 10 | tipukatse
|
| 11 | puhkus
|
| 12 | Päästjate kaljudeni
|
| 13 | tipukatse, haiglasse
|
| 14 | haiglas
|
| 15 | haiglas
|
| 16 | haiglas, lõpupidu
|
| 17 | tagasi
|
1. PÄEV - SINNA - 2150
Tallinn - Sheremetjevo - Mineralnõje Vodõ - Terskoll
Moskvas lennukilt tulles on Veiko kott väikseid pudeleid täis. Neist saab "vene kokat", see on reisile hea ja kohane algus!
Kahe lennu vahel on palju aega. Läheme jaamast eemale, päris Venemaale. Näeme okastraati ja Sosnovski putke välju - Venemaa on tõesti kole! Sööme ära ülejäänd kana. Käime kõrtsis. Lõpuks satume Aerofloti muuseumi, kus on vähemalt normaalne kemps.
MinVodõs saame lisaks Kaarli, pakime end kahte väikebussi, vurame ülesmäge Baksani orgu. Õlut läheb palju, on väga lõbus, lõugame kogu tee. Ainult kontrollpostid võtavad tõsiseks. Neid on palju - enne ja pärast igat küla. Miilits ja sõjavägi koos. Bussidele suunatakse automaadid peale, juhid käivad seletamas ja pabereid näitamas.
01 öösel kohal. Telki ja tuttu. Uni on magus, seda ei sega isegi laagris koperdavad roosad hobused.
2. PÄEV - CEGET - 2850
Oleme Terskolli külas Baksani orus, mägijõe kaldal, männimetsa all. Ümberringi järsud nõlvad, Elbrus ise ei paista.
Me ümber on:
Azau, 2250 - Elbruse tõstukite algus-plats, 4 km üles
Terskoll, 2150 - meie baas, suur küla mitme suure hotelli ja poodidega
Ceget, 2100 - turistilõks meist veidi allaorgu. Turuplats, matkapoed, hotellid, kõrtsid, tõstukijaam.
Käsk on passiivselt aklimatiseeruda, jalutada, küla vaadata. A & J kutsuvad mind aga mäkke - sõidame tõstukiga Cegeti nõlvale, 2750m. Mägi ise on otse laagri kohal, aga tõstukid lähevad natuke altpoolt, hotellide ja turuplatsi juurest.
Oleme rohusel mäeküljel, siin-seal mõni lumelaik. Org on kui peo peal! Paistavad külad, jõgi, Observatooriumi küngas ja Neitsi patsid, meie homne tee. Mäed on mulle Kati päevikust ja piltidelt magusalt tuttavad. Otse me vastas on liustik "Seitse". Lõuna pool Kaukasuse pea-ahelik ja selle taga Gruusia. Põhjast piilub pilvede vahelt Elbrus ise. Ta on siinsamas!
Katsume lund, ukerdame veidi ringi - raske on liikuda, ligi 3 km kõrgust ju! Ülal kohvikus lisame aklimatile hoogu viina ja õllega, all jätkame magusa veiniga. Edelweiss on kinni, aga üle platsi on kõrts, mida edaspidi tunneme kui "Gulja juures".
3. PÄEV - OBSERVATOORIUMI KÜNGAS - umbes 3000
Täna läheme Observatooriumi mäele. See on eri andmetel 2800 või 3050 m künkake otse Terskolli kohal.
Jalutame Kalle sabas läbi küla, pöörame Terskolli jõe orgu, läbi metsa, mööda mäenõlva üles. Kogu aeg mühiseb - kostavad vaheldumisi Terskoll ja vastasnõlva mägijõed. "Neitsi patside" kose juures teeme peatuse. Sealt veidi edasi olemegi kohal. Vaated on nagu eile, kuid Elbruse tipud ja liustikud on veel lähemal.
Kõik jõuavad kenasti üles. Kalle tempo tähendab mulle pulssi 115..120.
Õhtul - mägilaagri rahulik elu. Teen õllele jõkke külmkapi.
4. PÄEV - CEGET - 3450
9:10 oleme Cegeti tõstuki all ja kahe hüppega sealt 3050 peal. Eesmärgiks aklimatt - "olla kaua üleval ja tunda end seal hästi". Kes koormust ei talu, võib ka tõstukijaamas lesida, tähtis on kõrgel OLLA. 3 alpinisti võtavad end köide ja teevad tehnilist rada.
Ukerdame harja mööda kõrgemale. Rada, siis kaljud, lõik lund, veel kive kuni Cegeti eeltipuni. Rahvast on siin palju, mitu grupitäit. Vaated on 3500 pealt veel kaunimad kui Obs mäelt. Karmid kalju- ja lumetipud on me silmade kõrgusel, kaks vastasnõlva liustikku meist madalamal. All on roheline mägijärv ja kuru Gruusiasse. Päikese ümber on halo, täisring!
Alla tuleme üle järsu lume. Kukun kaks korda, harjumatu, ebamugav.
3050m peal on kohvik. Lahke tädi annab head Dagestani konjakit - 1.5L pudelis, "otse tehasest"!
Õhtul teeme 14 inimesele päris kartuliputru. Hiljem saun. Gaasiahi, bassein, korralik leil. Mõnu!
5. PÄEV - puhkepäev - Azau - 2250
Ametlik puhkepäev. Ärkan vara ja jalutan 8-9 vahel teisele poole Baksani jõge. Päeval kõmbime aga Terskollist 4 km ülesmäge Azausse.
Külad on siin koledad nagu öö. Kõik on poolik, ripakil, räämas. Hooned krohvimata, ümberringi vrakistunud autod, prügi, nõgesed ja võsa. Kõikjal väänlevad kollased, kohati lekkivad gaasitorud. Eriti ajulage on küla plaan, mis põhineb üksikutel aiajuppidel. Poodi minekuks on auk raudtaras ja tundub, et see auk on sama vana kui tara ise. Ka laagri juures värvitakse rauast tara, mis saab ilus, aga kasutu: ta ei eralda midagi millestki. Terskolli põllumajanduslik osa (külgorgu mööda üles) on aga kisendavalt vaene. Kõigest ettejuhtuvast kokku klopsitud laudad, sarad ja küünid on hõredad nagu kalavõrk.
Azau on puhas turistikas. Tõstukijaam + turuplats + kõrtsid. Kalle uurib tõstukihindu, teised surfavad turul. Jään ainsana siia sööma. Pärast jalutan jalgrada / jõeäärt mööda laagrisse. Pildistan kaldus metsa (mägedest tulnud laviinid on puud viltu surunud), otsin maasikaid, on rahulik ja ilus.
Õhtul: Saame põhjaliku õpetuse järgmise kahe päeva kohta. Pii teatab, et vajadus mäehaiguse tableti järele tähendab kohest allaminekut.
6. PÄEV - ELBRUSE NÕLVALE - 4200
9:20 viib valge mikrobuss meid Azausse. Sealt edasi kolm tõstuki-otsa ja siis omal jalal:
2250 Azau
2800 Starõi Krugozor
3500 Mir
3800 Karabashi
4200 Prijut 11 / Päästjate kaljud
Pehmes lumes sumada on tüütu, aga pauside ajal saab ringi vahtida ja see täidab südame uhkusega. Oleme 4 km peal, Obs küngas ja Ceget on könnid meie all :)
Päästjate kaljud teisel pool Prijuti varemeid on meie priva-paik. Kõiki siia ei lasta (ehkki vale on ka jutt, et olla saab vaid JK. Kohtame siin hiljem Ukraina ja Vene gruppe.) Telgikohad on imehead, tasased ja tuulevarjus ja lumeta. Ja siin on nii armas sinine alpikemps!
Telgid üles, päästjate plekkonnist saab köök ja kaardipõrgu. Kõvemad mehed (V&I) kokkavad ja mängivad "lendavat kandikut". Ühel hetkel kobivad kõik välja päikseloojangut vaatama. Õhtu on pehme, tuuletu, soe. Kaukasust katab pilvevaip, millest aeg-ajalt joonistub välja üks või teine tipp. Kui päike loojub, tõuseb täiskuu. Ehh, romantika.
Mul ei lase peavalu eriti lõbutseda, aga 400-ne ibu-x võtab valu ära, magan terve öö. On soe.
7. PÄEV - PASTUHHOVI KALJUD - 4600
Äratus 5:30, lumetraktorid urisevad juba ammu. Päike on värskelt väljas, on endiselt soe ja tuuletu. Väike pudrulaks sisse, kassid jalga ja 7:00 saame minema.
Pulss liikudes 130, norm. Saan aga Karu, Pireti, Kalle käest palju õpetust lumel liikumise kohta. Ma kõnnin üle kassi nina, olen jooksuasendis, raskus päkkadel, sääred pinges. Säästlikum on kõndida täistallal ja pisisammudega. Proovin õppida, on vist kergem küll. Liikuda on kerge nii nii kui naa - ei higista, ei hingelda, ei väsi.
Lähen grupist eemale, pissile ja pildistama, ja saan selle pärast sugeda, ja ei oska sellest mingeid järeldusi teha.
2.5h rahulikku jalutust viib meid P kaljude alumisse otsa. Osad lähevad veel 4800-ni, seal olla olnud hoopis teine ilm: külm, tuuline, jäine, järsult raskem.
4600 pealt paistab Elbrus kui särav lumine mütakas, lähedal, sõbralik. Kas saame ta otsa? Kalle hindab tiputõusu ajaks 9-10 tundi, tundub palju! Ma tean, et praegune kerge liikumine on petlik; kõrguse ja külma mõju olen ma mägedes tunda saanud küll; ja Kati ütles, et raskeks läheb 5000 pealt. Kas mu aklimatt, varustus, vorm, vaim on valmis? Mõttekillud käivad peas ringi - ja kindlasti mitte ainult minul...
Alla, laager kokku, tõstukiteni ja Terskolli. Künnaplased on kohale jõudnud ja me laagri üle võtnud, kolime jõe äärde varikatuse juurde.
* Leian lumest Nokia telefoni.
* Prahti on palju. Päästjate kaljudel on prügihunnik otse onni taga. Põhiline materjal - plastpudelid.
* 4200 peal elavad varesed ja varblased, hiired, liustikuliblikad.
8. - PUHKEPÄEV
Hommikul jalutan natuke Terskolli jõge pidi üles. Pildistaks külaelu, aga fotoka aku saab tühjaks.
Õhtul olen Maritiga toimkonnas,
vaatan äikest,
pakin.
9. PÄEV - ÜLESMINEK - 4200
Äratus 6:30 (olen toimkonnas), 7:45 on söök ja 9:00 äraminek.
Seejärel 3h tõstukisabus trügimist, korra pööratakse jrk ringi ja oleme kõige lõpus.
Päästjate kaljudel on .ru ja .ua grupid ees, kuid mahume kenasti ära. Lisaks näitavad naabrid meile kätte voolava vee, ei pea lund sulatama.
Õhtul rahe, äike, lumi, tuul. Magan siiski, seekord tabletita, enesetunne on väga hea.
10. PÄEV - TIPUKATSE - 5300
00:45 äratus, söök
01:30 start!
Soe öö, vahelduvalt pilves ja kuuvalge. Kasse jalga ei pane - lumi pakib ja käia niigi hea.
Kalle sabas aeglaselt Päästjate kaljude vahelt läbi, Pastuhhovideni ja neist mööda, tõusule enne traaversit. Käime ühes jorus sinka-vonka nagu mitmepäine jaaniuss. Alul oleme üksi, siis tulevad teised ussid järele, siis traktorid.
Algus on kerge. Nahk on kuiv, hingamine korras, jõudu palju. Pärast Pastuhhove, 4800 kandis muutus. Liikumine on aeglane ja raske, tahaks puhata. Pehme puuderlumi vajub jalgade all ära, tuul puhub eelmise kõndija sammud kohe täis. Tempo on väga aeglane - päikesetõus tabab meid alles järsul tõusul, mitte traaversil. Näen Kati räägitud Elbruse varju! 5000 peal või varem jäävad mõned tüdrukud maha, liigume edasi kümnekesi.
Traavers tapab mu lõplikult. See on just see, milleks valmistusin - pehme, jalge alt ära vajuv lumi - mäletan seda Norra matkast hästi. Aga seekord ei ole ma valmis. Õhku ei jätku, jõudu ei jätku. Iga samm vajub tagasi. Lumerõngasteta kepid ei anna kehale tuge, tasakaal kaob ja see võtab veelgi jõudu. Kalle teeb rada, aga ka tema liikumine on tönts.
Teiselpool traaversit on tõus laugem, kuid kaldus lumel liikumine on sama raske. Lähen veidi edasi, aga siis otsustan tagasi pöörata. Kell on 10:30, kõik on väsinud, ilm hakkab käest ära minema, tippu ei jõua me täna keegi. Minuga on J&A; laseme teised eest ära. Mu liikumine on imeaeglane. Kardan enda pärast - kui edasi lähen, ei ole allatulekuks enam üldse jõudu, aga paksus lumes on ka alla sumamine raske. J sibab veel edasi-tagasi, aga mu otsus on selge: puhkus, siis alla.
Esimesed seitse läksid siiski tippu. Ma võin nüüd elu lõpuni mõtlema jääda, mis oleks saanud, kui ma oleks hammastega Kalle sabast kinni hoidnud ja kaasa läinud. Kõik olid väga väsinud, kõik, tippujõudmine ja laskumine oli olnud tõeline õudus. Aga vaheldumisi puhates ja liikudes ja üksteist aidates said nad hakkama. Tipp oli grupi saavutus, ja eriti Kalle saavutus. Kui ma oleks piitsutanud end kaasa minema, siis kaugele ma oleks jõudnud ja kas ma ka tagasi oleks tulnud?
Tegelt pole neid mõtteid mõtet mõelda. Ma ei läinud, järelikult ei olnud ma tipuks valmis. Ongi kõik.
Ma ei tea, kui kaugel me kurust olime. Venelased, kellelt küsisin, ütlesid "pool tundi minna" - meie kiiruse juures tähendas see siis tundi. Olime traaversilt ära, laugel rajaosal, ja nägime kurult tipu suunas minejaid. Kuid seal üleval oli kogu mõtlemine hägune ja ka mälestused ebaselged, nii et tegelikult ma lihtsalt ei tea.
Mõtet, et teeks oma elu kõrgeimast punktist pilti või miskit, ei tule pähe.
Alla siis. Seegi on vastik, läheb aeglaselt, lumi on paks. Suman lumes, iga samm tahaks puhata. Traaversist all püüan igasugu viisidel liugu lasta, kuid miski ei õnnestu, olen liiga väsinud. Lisaks päris-väsimusele olen endas pettunud. Kartsin, et tippuminekut takistab ilm; või tervis; või aklimatt; füüsilist väsimust, mitte-jaksamist ei pidanud ma ohuks. Alahindasin mäge, ülehindasin ennast! Ja kuidas ometi suutis Kati sellega hakkama saada!
Laagris: Marit jt sebivad süüa, hakkab parem, isegi väsimus pole enam nii suur. Saabub info, et teised tipus, laskuvad. Kuidas, mis kell nad siis sinna pidid jõudma? Siis tuleb Karu, omadega üsna läbi, aga õnnelik. Kell viis tulevad teised, veel rohkem läbi. Olla olnud elu raskeim katsumus. Aga nemad käisid ära; mina mitte.
Alt saabuvad aklimati-tõusule Künnap ja Much (kes ei saanud Ullu-Tausse piiriluba). Olen taastunud, lobisen. Märk sellest, et ei pingutanud tegelikult piisavalt?
11. päev - ALLA
Üle 5000 käinutel on näod väga põlenud. Mul tulevad ilmselt villid, ühes silmas on põletik.
Läheme enne JK omi alla, teeme laagris oma telkidest ringi.
Meil on saun.
Ja pärast on läbu. Õllekella, roosade lintide, mänguauto, gaasitorudega. Oi kuidas ma tahan, et seda õhtut poleks olnud.
12. päev - PUHKEPÄEV
JK omadega Narsani allikatel. (Tobe turistikas, tasub hoiduda.)
Õhtul teeme edasisi plaane ja unistame.
13. päev - ÜLES - 4200
6 meist tahab uuesti tippu. Täna on ka Künnapi tiputõusu algus, aga me ei lähe koos. Kalle määrab tipugrupi bossiks J.
Tõstukid ei tööta, 1. ja 3. lõik seisavad. Kaabel olla katki ja minevat nädal, enne kui Prantsusmaalt varuosad saab. (Sisuliselt on mäe peal äri nädal aega kinni).
Meie + Koni saame Ural-i peale, see viib meid Azaust Karabasi. Sõit autoga on kõva elamus, tee 2250 -> 3750 on väga äkiline ja osalt jõetaoline. Koos loksumine liidab gruppi ja teeb head.
Käin Künnapi (Priit Simsoni isikus) infotunnis luurel.
Seekord läheme lumetraktoriga 4600 peale. Lihtsalt selleks, et tippusaamise shansse suurendada. Seljakott tuleb esimesest katsest 3 kg kergem. Mu reiepealsed ei ole veel päris taastunud, aga üldine olu on OK. Ilma lubatakse head. Nii et - lootust on!
Kui kõik tudule lähevad, püsin ma tunnikese ülal ja vaatan loojangut. All mängivad venelased kitarril "Kino" lugusid. On väga ilus. Teen endale selgeks, et olen homme rahul mistahes tulemusega. Kui ma ei oleks teist katset üldse saanud, oleks vist üsna kibe olek; aga ainuüksi asi, et me jõudsime siia, Päästjate kaljudele, on piisavalt hea. Elbrus tundub kodune, sõbralik, ma olen nende kahe nädala käigus temaga tuttavaks saanud ja ma ei pea teda homme ilmtingimata "vallutama".
14. päev - TEINE TIPUKATSE - 5360
0:50 äratus, kiire söök, 1:30 traktorile.
Kuu paistab, taas on väga soe.
Sõidame mööda künnaplaste rivist. 4600 peal puistab traktor meid välja, saame kassid alla ja hakkame V sabas üles sibama.
Esimese riietumispausi ajal jätkan liikumist - aeglasemalt kui grupp enne liikus, arvates, et mulle tullakse kohe järgi. See on viga. Ei tulda järgi, jäängi grupist ette. Lõpuks tuleb udu ja kaotan silmsideme, seepeale ootan teised järgi ja mind käsutatakse saba lõppu. Rumalus!
4700 kandis möödub meist reipal sammul Toomas. Siis kaks venelast. Siis on pikk paus ja alles 5000 puhkepausi ajal näeme järgmisi künnaplasi.
Puhkus ja siis traaversile. Algus raske, aga mida lähemale tuleb ülemine "nukk", seda kergemaks läheb. Jalad ei anna tunda, üldist väsimust ei ole, on soe. On näha, et esimest korda tõusval JK rahval (kes lisaks tuli eile üles jala, mitte autoga) on siin juba raskem; keegi on traaversil pikali, MP kurdab rajapimedust, jne.
Traaversi lõpus lähen oma grupist mööda ja eest. Pidime kuni pimeda lõpuni koos liikuma (minu eestminek rikkus selgelt seda kokkulepet), nüüd ütleb V, et ma läheks omas tempos. Jalutan paari JK inimesega, siis haagin end suure vene grupi sappa ja lähen üles nagu rongiga. Nad teevad ette nii laia ja sileda raja, et kõnnin kui maanteel.
Ongi Elbruse sadul! Minu kaardi järgi 5360 m merepinnast.
Olen täiesti värske. Kati kirjeldatud senitundmatu jõud on mind täiesti vallanud. Jalad ei ole üldse väsinud, hingamine on kerge nagu merepinnal, siit 300m tõusta peaks olema täiesti köömes.
Aga ilm keerab ära. Puhub tuuleke, on pilv. Kumbki pole hull, kurul seista/liikuda on täiesti OK, on endiselt soe ning rada & lipud on näha; aga vene juht ütleb, et tippu sellise ilmaga ei saa. Üksi ma siia ei jää, seega - tagasi. Kurb, kuid mis teha, mäed! Huvitav, mida teevad tipu pool olevad eestlased? Neid peaks minu ees olema umbes viis.
Laskun vene grupiga traaversini. Eestlasi vastu ei tule, järelikult keerasid JK omad samuti ilma pärast tagasi. Saadan meie omadele SMS-i, et laskun. Kaalun veel korra mõtet ühe ülesmineva grupi sabas tippu proovida (normaalne giid + hulk minusuguseid turiste), aga kõne J-le veenab mind, mõte halb. Lehvitan siis Elbrusele - oli tore! - ja lähen aeglaselt, vastutulijatega lobisedes, alla laagrisse.
LAAGRIS
Saan V käest kõvasti sugeda, et eest ära läksin. Olen siiralt ehmunud. Minu arust oli lahkuminekuks kokkulepe + ta ise ütles "mine"? Aga ju siis polnud asjad piisavalt selged. (Selge on küll see, et kui minu pärast on kellelegi olnud mure, on see olnud minu viga. Ma ise olin omast arust 100% turvalises tsoonis. Olime valmis palju hullemaks ilmaks, viletsamaks nähtavuseks, mul oli süüa-juua, ma ei olnud väsinud ja - olin kogu aeg kellegagi koos. Aga teised ei pruukinud seda teada ja sellega ma ei arvestanud! Jah, laskumise alguses saatsin SMS-i ja siis veel helistasin ka, aga ju siis oli vahepealne aeg siiski liiga pikk.)
Siis lähevad teised magama. Imestan, sest minu arust on meil minekuga kiire, tõbine M tuleb kindlasti täna alla toimetada ja tõstuk töötab vaid kella kolmeni - kui üldse. Aga mul tõesti pole tahtmist kellegagi õiendama hakata. Lähen hoopis Künnapi rahvaga lobisema. Neilgi on kaklused teemal "kas tohtis tippu proovida või ei".
Kella kolmeks tormame tõstukijaama. Seal antakse mulle iste, millel plaat vales asendis. (J ütleb, et tõstukijaama kuli vaidles lumelauduritega ja lihtsalt ei teinud oma tööd.) Püüan ära tulla, aga olen seljakotti süles hoides liiga kohmakas ja on liiga hilja. Looma jõuga rauast kolakas pühib mind üle platvormi ääre, kukun paar meetrit, pidurdan peaga ja kaotan teadvuse.
HAIGLAS
Mäepäästjad mu taga peatavad verejooksu, seovad mu pea, toovad mu üles, aitavad tõstukiga alla ja viivad Tõrnõauzi haiglasse 40 km allaorgu. Tulen millalgi teadvusele. Saan võõra abiga kõndida, kuid rääkida ei suuda, mõistus on sassis. Haiglas lükatakse mind otse saabastega opilauale, pea õmmeldakse kolmest kohast kinni. Röntgen ütleb, et on "7. kaelalüli ogajätke kinnine murd". Peapõrutus muidugi ka.
Veedan haiglas kaks ööpäeva. Vene meditsiin on püüdlik, kuid väga vaene. Ühel ööl pole haiglas vett, teisel päeval elektrit. Patsient peab ise oma sööginõusid pesema. Toiduks keedetud riis / tatar / hernes. Süste saan see-eest täiega. Päev algab 6:30 valusa antibiotsi-laksuga tagumikku. Võetakse verd - kahest näpust, veenist, veel näpust. Tehakse EKG, võetakse pissiproov, kontrollitakse reflekse, pannakse kanüül. Ja tehakse süste, süste, süste.
Mind pannakse üldpalatist eraldi "boksi", kus on privaatsus ja telekas. Sosistatakse, et see on FSB palat, pealtkuulatav. Järgmine päev tuuakse lisaks norrakas, kellele on Cegetis kaikaga pähe antud. Ta seis on hullem kui mul; läheb Naltshikisse tomograafiasse.
Haiglast saan suveniiriks kaela toestava "krae". Mustamäe haigla traumapunkt võtab selle jälle ära. Perearst paneb tagasi.
LÕPUPIDU
Toimub Gulja juures, saapaviske ja tantsuga.
