Horvaatia 2001 Reisi marsruut

Pildid

Rattamatka marsruut

Selgituseks: igal saarel (Pag, Rab, Krk, Cres) on samanimeline linn.

5. juuli: Paklenicast Pagile	Rattamatka kaart: on näha, et meie "matk" on tegelikult üks suur saarelt saarele hüppamine.
Maslenica küla → Paklenica rahvuspark → Ražanac'i linnake → PAG'i saar → Dinjiska küla
6. juuli: Pagilt Rabile
→ Pag'i linn → mander → RAB'i saar → Mišnjak'i sadam
7. juuli: Rabilt Krk'ile
→ Rab'i linn → San Marino rand → KRK'i saar → Baška kuurortrand → teeäärne laager
8. juuli: Krk'il
→ Vrbnik'u linn → Krk'i linn → Vrh'i küla
9. juuli: Cres
→ CRES'i saar → Cres'i linn → mander
10. juuli: Istria poolsaarel
→ Brec'i küla → Mošcenicka Draga kuurort → Lovran'i linn → Icici kämping → Opatija linn
11. juuli: Opatija kandis
→ Lovran'i haigla → Icici kämping

30. juuni

Reis algab nagu ikka - magamata öö ja hommikune kiirpakkimine. Viin Kati bussile ning lähen ise autot parkima ja Reesile peno varastama. Aga sõitma saame vara ja sujuvalt.

Istume Katiga esimeses pingis. Väärt koht, boonusteks head vaated ja bussijuhtide (Mõmmi & Raul) loba. Enamik gruppi on samuti ees, ainult Rait ja Marko on tagumisse joomarite pinki pagendatud.

Peatus Pärnus - ostan kella. Keskpäeval algab minek Pärnust piiri poole.

Läti & Leedu lähevad kiirelt. Leedu piiril tekitab üks joomapingi koll oma juba ebaadekvaatse olekuga mullistust, aga kaaslased vabandavad ta välja.

Leedus - Poolas - Ungaris tehakse Kati utsitamisel tutvustusi. Inimesed häbenevad ja ei räägi endast, isegi vein ei aita!

1. juuli

24 tunniga oleme Poola → Slovakkia piiril.

Läbi Slovakkia mägede Liptovski mere äärde. Kati loeb-kirjutab oma giidiasju ja on igav. Orava lossi juures püüame kinni bussijumal Urmase, Mikolašis käime grupiviisiliselt šoppamas. Saan esimest korda sel suvel ujuma. Plikad keedavad salatit, Ülari grupp vaaritab muud süüa. Joome grupiga odavat slovakkia veini ja näksime odavat slovakkia hallitusjuustu. Juba ongi hea!

2. juuli

Saame minema kell 6:10. Pingviinitar Reesi käib enne veel ujumas - brrr!

Ungari on Slovakkia järel igav ja ilmetu. Kimame otse läbi Budapesti ja näeme koledat Balatoni järve.

Kati loeb rahvale järjejuttu Jugoslaavia ajaloost. Mina saan Moorcock'i "Elricu Melanboné'st" läbi ja asun Elric!'u reegleid studeerima.

*** Horvaatia piir! ***

Meie makaronid äratavad kahtlust, aga Urmas räägib needki üle piiri.

Maa on ilus ja korras. Sõidame läbi metsaste küngaste - kaunid - ja vaatame eemalt mägesid - vinged. Bussijuhid on heast teest ja 130 km/h kiirusepiirangust sillas.

→ ZAGREB.

Raamatud ütlevad Zagrebi kohta "minge parem mujale". Meiegi jõuame siia vaid tänu kiirele sõidule ja sujuvatele piiridele...

... ja meil veab. Sest Zagreb on tõsiselt mõnus. Veidi Viini ja Budapesti moodi, aga mõlemast palju kenam ja sõbralikum ja kodusem. Ei ole Viini tüütut pompöössust, ei ole Budapesti kõledat hallust. On ilus, uhke, elu täis linn.

Kõige sügavam mulje jätabki rahvas. Kuigi on esmaspäeva õhtu, kihab kogu Zagreb inimestest. Enamuses kohalikud, tuttavaid võõrkeeli kuulda ei ole. Kõikjal on jalutavaid, suudlevaid, tänavakohvikutes mõnulevaid noori. Inimesed jätavad sõbraliku ja sümpaatse mulje. Naised on riides napilt (aga mitte vene kombel väljakutsuvalt) ja mõjuvad kuidagi vabalt.

Kui all-linn on lihtsalt kena ja rahvarohke, siis ülalinn (Gradac) oma hämaralt valgustatud alleede, küünlavalgusel restoranide ja kaunite parkidega on tõline romantikapomm. Gradac on nagu Toompea, aga suurem ja uuem ning ta ei mõju - erinevalt Toompeast - kordagi ega kusagil väljasurnuna. Ma hulgun üksi Gradaci tagaosas, mis on küll vaikne ja rahulik, kuid tihedalt autosid täis pargitud - siin ilmselt elatakse. Gradaci kesklinna poolne külg on täis mõnusaid välikohvikuid. Tüübid TARVITAVAD oma linna ja ELAVAD selles, ja see on sümpaatne.

Hoolimata hoiatustest on Zagreb odav. Triinu & co. saavad 30 kuna (60 krooni) eest hiidpizza, ja ka meie õlu oli hea ja odav.

- - - - - - - - - -

Kogu buss on Zagrebist vaimustuses; see on üks sümpaatsemaid pealinnu Euroopas.

Saame Zagrebist sõitma 7 minutit peale kokkulepitud aega - hea tulemus! Triinu & co. lippavad pizzaga. Sõidame Plitvice poole; poolel teel keerame ühte teetaskusse asfaldi peale magama. Osad põõnavad põllul, aga hommikul ajab üks sõjaväeline nad sealt ära - põld võib olla mineeritud ja ohtlik.

3. juuli : Plitvice ja Split

Kell 7 - äratus, kell 7.40 - ärasõit, kell 9 oleme Plitvices.

Plitvice rahvuspark on metsases kanjonis olev järvede ja kosekeste kaskaad. Juba esimene vaade kaljuseintelt kukkuvatele veejugadele ja allolevatele järvedele on hingematvalt ilus.

Veedame selle kauniduse keskel kolm tunnikest eeskujulike turistidena. Jalutame puust teeradadel ümber uskumatult siniste ja roheliste järvede. Jälgime kristallselges vees pilvedena ujuvaid kalu. Ukerdame üle koskede. Saame lõpuks oma silmaga näha saladuslikku "travertiini" (taimedele sadestuv kaltsiumkarbonaat, mis on kogu selle kosestiku tekkimise põhjus). Ahhetame ja klõpsutame pilti. Vahepeal sõidame laevaga ja rongitüüpi bussiga. Ning jõuame tagasi bussi juurde viimastena just supi valmimise ajaks.

Laevapeatuses on lisaks nänniputkale väga tõetruud memmed, kes müüvad kitse/lamba/lehma JUUSTU ja sadat sorti STRUUDLIT. Juust on kahjuks kallis ja jääbki ostmata.

Plitvice pilet on samuti kallis, meie rahas 150 krooni. Aga selle eest on kogu korraldus viimase peale: rajad, marsruudid, tähistus, pargisisene laeva- ja bussisõit.

Plitvice on PUHAS.

Tee Plitvicest Split'i

Siin on olnud SÕDA. Majad on auklikud. Paljusid on parandatud, aga paljud on ka lihtsalt maha jäetud - need on katuseta, lagunenud, päris katki. On kuulijälgedega kirikuid. On silte "ACHTUNG! MIINID!". On mahajäetud külasid ja terveid suuri mahajäetud alasid; rusuv vaatepilt.

See on sõja ja vana presidendi šovinistliku rahvastikupoliitika tulemus. Siit peksti välja algul horvaadid, siis serblased, ja pärast ei tahtnud siia tagasi tulla ei ühed ega teised.

Ka säilinud külad ja hiljuti ehitatud majad on koledad, aga seda on vist serbide rahvuslik eripära, mitte sõja tagajärg.

- - - - - - - - - -

Tee viib läbi mägede. Need on korralikud Dalmaatsia mäed, paljad ja kaljused. Rahvas vahib paremale ja vasakule ja teeb oooh! ja aaah!. Enne Plitvicet oli tee ääres kanjon. Näeme Bosnia-Horvaatia piirimägesid (1900 m), millel juba üsna all algab kaljude piir. Lubjakivi ei pea vist taimedel kasvamiseks vajalikku vett.

→ Split.

Splitis meil veab, ja mitte vähe.

Esiteks: Läks läbi plaan ööbida linnas; buss mere äärde parki, rahvas linna.
Nii saame me Splitti terve pika õhtu, mitte ainult paar tundi.

Teiseks: Linnas lippame esiteks Diocletanuse paleesse ja seal KELLATORNI. Ja jõuame üles täpselt päikeseloojangu ajaks! Isegi Kati saab kõrgusekartusest üle ja tuleb ka. Vaade on muidugi ronimist väärt. Ja siis pannakse torn kinni!
Nii oleme meie kolm (Kati Reesi mina) ainukesed, kes kellatorni saavad.

Kolmandaks: Tornist alla, palee keskplatsi (a.k.a. peristüül) - käime pissil kempsus, mille aknast avaneb platsile suurepärane vaade - ja siis tahab Reesi just seal kohvi. No saab siis. Tuleb veel Imbi ja saab Katilt torni mittejõudmise eest lohutada. Limpsime oma cappucinosid, kui samas algab OOPERI proov. Verdi "Attila". K & R & I kaifivad ja teevad pilti.
Ooper rooma-aegse palee keskaegsel keskplatsil on selline hull asi, mis saab juhtuda ainult reisil.

Samas Diocletanuse palees sööme odavat pizzat ja jalutame siis bussi. Kes magama, kes sadamakai äärde kohalike rõõmuks ujuma-pesema. Mina teen öösel veel pika tiiru piki Spliti.

- Nii palee kui muu vanalinn on täielik rägastik. Kitsad tänavad vahelduvad laiematega nii, et ka autodega saab igale poole ligi.

- Vanalinnas elatakse. Pesu ripub igal pool!

- Kui Zagreb oli rohkem noorte linn, siis Splitis on palju elu nautivaid vanainimesi. Reesil (grupi gerontofiil) rõõmu kui palju.

4. juuli

Hommik Splitis - tibutab! Kõikide reeglite ja Urmase lubaduste vastu! [Hiljem selgub, et paar äratavat tilka on siin hommikuti normiks.]

→ Spalato / Solin.

Vana-Rooma linna igavad varemed. Pooled maksavad ja käivad "sees", teised luusivad natuke varemetes ja logelevad. Näeme faasaneid. Üle mere paistab Spliti teine, tööstuslinna-pool.

→ Trogir.

Imetilluke Dalmaatsia rannalinnake. Võimsa vanalinnaga, mis asub eraldi saarel. Meie ronime kohe katedraali KELLATORNI. Torn on tellinguis; kakerdame nende otsas ja vahime alla.

Dalmaatsia linnad on tehtud lähedastelt saartelt toodud valgest kivist. Valged on majad, sillutis, kõik. See teeb linnad heledaks ja helgeks.

Trogir nauditud, ostame turult (kallist) puuvilja ja sõidame Zadari poole. Rannik on kaljune ja saarterikas, ja vaated on ilusad, aga kogu rand on vist erarand. Leiame ujumiskoha ja hulk inimesi kohtub lähedalt lõunamaa loodusega MERISIILIKUTE kujul. Reesi kollakas mustade täppidega jalg jääb meile siilikuid meenutama reisi lõpuni.

→ Zadar.

Igav linn. Laiad tänavad, range geomeetriline põhiplaan. Lisaks on siin SIESTA, poed-kirikud on kinni ja väljast igavad vaadata.

Teen linna ümber ringi. Piki merd kulgeb promenaad, linna otsas on mõnus park. Tahaks veel ujuma, aga ei saa - riided bussis, buss kinni.

→ Maslenica küla.

Siit peab algama meie grupi matk (teised alustavad kaugemalt sisemaalt). Pakime rattad lahti, jagame ära grupi toidu [seda on meeldivalt vähe, matka lõpuks selgub, et kokkuvõtteks üsna parajalt] ja otsustame telgid maha jätta [veel üks tagantjärele õige otsus]. Sehkendame pikalt. Oleme küla sadamas. Kohalikud tatikad mängivad meie kõrval kossu ja uudistavad meie laagrit.

Matk I

Maslenica → Paklenica → Ražanac → PAG'i saar → Dinjiška

[Istun Paklenica rahvuspargi sissepääsu juures, jalad mägiojas.]

Äratus kell 5 koos paari vihmapiisaga. Buss läheb oma teed ja meie enda oma.

20 km Paklenica'sse läheb nagu lennates. Tee on täis säbrulisi granaadiauke.

Kati rattaga on jama. Rademar lubas seda remontida, aga ei ole sittagi teinud. Roland parandab seda veidi, nii et sõita saab, aga nõme on ikka.

- - - - - - - - - -

Paklenica rahvuspark. Ronime mööda kanjonit üles, käime neljakesi (Kati Keret Marko & mina) koopas, sulistame jalgupidi soojas mägiojas. Kanjon on tavapäraselt ilus. Näeme kotkast ja uurime lähedat tsikaadi. Saame mitu tundi mäge pidi müttamist - just seda, mida mina sellelt kohalt lootsin.

- - - - - - - - - -

60 km ratast Pagi saarele. Hommikusega kokku siis 80. Mõni saab rohkem ka - Marko valib vale tee ja vurab 3 km ülesmäge ning Roland käib teda päästmas. Üle vee paistab Velebit'i mäemassiiv, seesama, mille kanjonites on Paklenica.

Ražanac'i linnakeses ujume. Kuna rannal dušše ei ole, siis moosime end kämpingusse pesema. Lahke rahvas, raha ei taheta. Labradorikutsika paitamine on ka tasuta.

PAGI saarele jõuame just päikeseloojangul. Madal päike valgustab heledaid kaljusid.

Ööbime Dinjiška külas. Kohalik USA-st New Jersey-st pärit tädi sokutab meid ühe teise tädi hoovile. Hind on mõistlik ja me tingime selle veel alla. Peseme, ostame kõrtsist õlut (läheb nagu kerisele!) ja tädi käest kuulsat Pagi saare kitsejuustu. Juust on tõesti ekstra hea. Siis tuleb uni ja lööb nagu nuiaga pähe.

- - - - - - - - - -

Mõned arvavad, et peaks sõitma rohkem ja kiiremini. Teised, et vähem ja rohkem ringi vaadates. Uhajad vs nautlejad.

- - - - - - - - - -

Ražanac'i tatikad karjuvad meile "šikaka!". Ilmselt mingi serbohorvaadikeelne rõvedus. Selles saagu meie deviis!

- - - - - - - - - -

Kui seni nähtud Horvaatia maakohad olid igavad - eriti koledad majad, tühjalt mustavad hooned, igavad külad -, siis juba poolsaare tipp enne Pagi kisub ilusaks.

- - - - - - - - - -

Vesi polegi siin eriti soe.

Matk II : PAG

Dinjiška → Pag → mander → RAB'i saar

Hommik, äratus, puder (Reesi moosiga), mõneti närviline ärasõit.

Saare loodus: valged kaljud, ümbritsev meri, eemal saared ja mandril kõrguv mäeahelik. Pag on siinkandi saartest kõige paljam ja kaljusem. [Hiljem kuuleme, et teised olla samal ajal mägedest alla Pagile vaadanud ja meie gruppi haletsenud: seal nad siis vaevlevad! Olime nimelt ainukesed, kes Pagil käisid.]

Pagi linn. Tilluke vanalinn. Turiste vähe, kohalikke palju. Tänavatel mängivad lapsed ja ukerdavad vanurid. Kati ja Reesi said seda suurema doosi, sest mina viitsin osa ajast rannas. Ujun 2x jne. Nagu lubatud, on ligi pooled inimesed (mehed) topless.

Pag võetud, läheb saare teise otsa, praamile. 6 km piki kruusakat. Kõik on väga rahul, tee äärest alla paistavad kaunid abajad puhkeasendis (== snorkeliga meres) horvaatidega. Lühike lõik matka kõige järsemat tõusu, nügime rattaid üles, spidokas näitab kiiruseks nulli. Tee sadamasse viib üle aheliku ja lõpeb vinge laskumisega.

→ praam → mander. Joome sadamas õlut ja hindame eelseisvat tõusu, kui sinna laskub kummide vilinal Ülari grupp. Kavatsusega sõita siitkaudu RAB'i saarele. Seletame, et siitkaudu läheb hoopis PAG'i praam. Pikkade nägude asemel teevad tüübid kannaka ja kimavad sama soojaga mäest üles. Ja mulle jääb reisi lõpuni kripeldama kahetsus, et me neid ullikesi Rab'i asemel Pag'ile ei saatnud.

3 km tõusu, 12 km rannikuäärset maanteed. Ühel pool mäed, teisel pool meri ja saared ja vaated. Ootame bensukas teised järele, siis on 4 km laskumist uude sadamassse. Laager Rab'i saarel Mišnjak'i sadama lähedal. Ülari grupp on siinsamas. Käime Markoga ujumas. Paar ülarikat ujuvad ka, millegipärast eelistavad nad normaalse vettemineku asemel okassiilikuid mööda turnida.

Kati kappab oma soovide lahte otsima. On pikalt ära. Ei leia, aga leiab midagi sarnast. Pärast selgub, et õige laht on mandril.

- - - - - - - - - -

- Bensukas on gäng mootorrattahiiri ja paar politseinikku, kes koos nendega lällavad.

- Magamiskott on hea ühe-õlle-termos.

- On TÄISKUU.

- Ülari grupiga võrreldes oleme me kari individualistidest gaselle.

Matk III : RAB

Sadamalaager → Rab → San Marino → Lopar → KRK'i saar : Baška

Triinu kuulutab, et see päev on RAB'i saare nautimiseks.

Vara üles, söök kerre ja punuma. Sõidame koos kuni esimese külani, sealt edasi on terveks päevaks rivitult!

Rabi saar on mägine, aga teed mitte eriti; sõidame vähe ja kiiresti ja veedame suurema osa ajast LINNAS ja PIITSIL.

Rab on linn nagu postkaart. Poolsaare tipul, künka otsas. Ühel pool linna on sadam ja villasid täis saar ise, teisel pool supelrand ja sinine meri.

Ronime KELLATORNI (jälle!!! ja see ei ole viimane kord!!!) ja vahime inimeste terrasse. On naljakas niimoodi taevast teiste ellu sisse vaadata. Aga eks sellega olda siin harjunud.

Kõmbime Katiga ringi, uudistame Rooma-aegseid varemeid ja avastame linna kitsaid tänavaid, siis kohtume teistega ja otsime endale sobiva kalarestorani. Ettekandja räägib vaid saksat ja lõbustab meid. Ja kala on mu elu parim. Kõik on väga rahul. Ka siin on odavam kui arvatud/kardetud. Ja jäätist on sadat eri sorti. Sumsko Voce ja Jagoda on kõige paremad. Pärast söömat peame pargis lühikese ja intensiivse siesta - on lõbus, nagu oleksime purjus.

Sõidame saare teise otsa, randa nimega San Marino. Triinu loodab snorgeldada, aga liivapõhi on igav ja eluta. See-eest on siin lahesopis minu elu kõige soojem merevesi.

- Rannad on siin kabiinideta ja - mis hullem - duši ja mageda veeta.

→ kiirustame Lopar'i sadamasse praamile, aga see raisk jääb pool tundi hiljaks! Ja on seejuures veel sigakallis!

Mõnus puhkepäev!

- - - - - - - - - -

Laevaga KRK'i saarele. Meid visatakse Baška kuurorlinna, mis on eemalt vaadates tore, aga lähemalt täiesti jube. Linna ennast ei paista, sest tänavaid täidavad patseerivate turistide HORDID. Linna ümber on platsid täis karavane, külg külje kõrval. Hea, et meie "sellised" ei ole!

Teeme endale ranna lõppu laagri. Ujun. See on esimene dušiga rand pärast Split'i. Kui oleme söögi lõpetanud, kui tuleb rannapolitsei ja ajab meid ära. Pärast pikka vaidlust ja cämbihindade uurimist (kallis, 10 DEM / persoon) sõidame linnast välja ja magame kõrges rohus ühe parkimisplatsi taga.

Matk IV : KRK

Baška-lähedane laager → Vrbnik → Krk → Vrh

Hommik. Paljudel on silmad siinse umbrohu tugevast haisust paistes. Kiire toitumine ja siis paneme taas üle mägede punuma.

→ Vrbnik'u linn.

See on üks mõnusamaid kohti kogu reisil. Linn on tilluke, teedest eemal, turistivaene. Täiesti keskaegne. Kitsad tänavad moodustavad tõelise labürindi, milles liikudes ei ole isegi linna kaardist abi. Treppe on siin rohkem kui ma eales varem näinud olen.

Vrbnik asub mereäärsel mäekesel. Kõige kõrgemas kohas on kirik ja selle KELLATORN. Tornis on igav muuseum, aga muuseumitibi on lahe ja jutukas. Lobiseb linnast ja saare ajaloost ja kohalikust alfabeedist (glagoolitsa, kirillitsa eelkäija). Kui torni kell on oma paugud teinud, siis ronime üles ja anname omalt poolt linnale paar kõlli veel.

Linnast avaneb kaunis vaade sinisele sadamalahele. Ronime Katiga alla mere äärde ja leiame kauni privaatlahekese, mis on muust maailmast täiesti eraldatud. Otse meie kohal on linn, aga meie oma pisikesel klibusel maalapil ei tea sellest midagi ja näeme ainult merd ja kaljusid. Sadamasse viib kitsas kaljudevaheline käik. Ujume ja tunneme ennast väga lõunamereliselt.

Ronime üles. Kogu keskplatsi kõrtsi personal vaatab miskipärast innustunult TENNIST. Klaas veini maksab kõrtsis 3 kunat ehk kuus krooni. Kuna teisi ei tule ega tule, siis veini muudku kulub ja kulub...

... kui hakkab kostma neljahäälset eufoorilist naeru. Laekuvad Reesi, Triinu, Kaido ja Rait. Purjus ja õnnelikud. Reesi olla ühe kohaliku vanapaari poole sisse murdnud (Reesi: "tekkis silmside, ja siis olin ma juba sees"), ja teised olid ta sealt avastanud ja kuidagi järgi murdnud. Kõik olid vanapaarist täiesti sillas ja nende veinist vägagi vintis. Õnneks on sisemaale mineva tee alguses tõus!

Sõidame sellest toredast linnakesest ära, sest oleme lubanud kell neli Krk'is olla. Vrbniku lähistel on veinipood, meie ostame sealt ürdipuskarit (vinges kolmnurkses pudelis, "rakija" nimeks, aga türgi rakist osutub see siiski paljupalju joodavamaks) ja Triinu hangib suure veepudelitäie lahtist veini.

→ Krk'i linn. Sõidame uhkelt ratastega vanalinna sisse. Kati ja Triinu usaldavad kaardi asemel teeviitu, teevad suure ringi ja jäävad tund aega hiljaks. See ("palun selgitage, MIKS te hilinesite") ja fakt, et me üleüldse linnades liigselt mölutame, ajavad grupi omavahel kaklema. Istume Krk'i rannaäärsel promenaadil ja sõimleme. Õed on ammu siin ja närveldavad ja tahavad ära. Need, kes pikemalt Vrbnik'ut võtsid, ei taha muidugi veel kuhugi. Triinu pakub õdedele võimalust eralduda, aga nad ei võta seda vastu. Kahjuks.

Kuna tuju on sitt, siis ei jäta ka linn mingit muljet. Lisaks kaotame me üksteist ära ja mina ei lähe millegipärast ujuma - viga, kuna lõpuks ometi maskiga ujuma saanud Rait ja Triinu kirjeldavad vinget mere-elu. Käime pikalt poes ja sõidame ära.

Sõidame läbi küla, mille nimi on Vrh ja mis asub muidugi mäe otsas. Leiame imehea laagripaiga tammemetsa all. Triinu lahtine ja meie kinnine vein niidavad kõik pehme lehekihi peale tuttu.

- - - - - - - - - -

Krk'i linna sisse sõites möödub meist meie sõbralik buss koos sõbraliku Mõmmiga.

Matk V : CRES

KRK'i saar → CRES'i saar → Cres → mander

Eilsest vastikust kalamakaronist teeb Kati imemaitsva salati. See söödud, kulgeme allamäge sadamasse ja laevaga CRES'i saarele.

CRES on raamatu järgi itaaliapäraste kalurikülade saar, aga meie seda küll ei näe. Külad on rannas ja saare lõunaosas, aga meie sõidame mööda saare põhjaosa "selgroogu" ja alla rannaküladesse ei lasku. Tee on isegi ilus. Ootan teisi järele ja ronin künkale, millelt avaneb vaade poolele saarele.

→ Cres'i linn on küll veidi itaalia-näoline. Pastelsetes toonides majad ümber sadamalahe on midagi uut. Aga palju imekitsaid tänavaid ja keerukas vanalinna labürint on juba tuttavaks saanud.

Eestlased surfavad poodides ja hulguvad linnas, käivad kambakaupa söömas (üle tüki aja on taas siga taldrikul) ja täidavad vanalinna avalikust kraanist oma pudeleid.

Cres on teistsugune kui varasemad linnad ja kena, aga mingit löövat muljet ei teki.

→ Üle saare teise sadamasse. Tee ja vaated kaunimad kui eales varem. Vahepeal paistavad saare mõlemad pooled korraga. Sadamasse laskudes saame korraliku vihma kaela.

Olen ainus, kes Cres'ilt ära sõites sadamas ujumas käib. Kõik on niiiii lollid :)

→ Mandrile, Istra / Istria poolsaarele.

Poolsaar tüüpi mägine, päike varjub mäeseina taha ammu enne tegelikku loojangut. Väntame sadamajärgsest tõusust üles - 3 km nagu ikka - ja hakkame kaklema edasiste plaanide üle.

Meil on poolteist päeva aega. Kohani, kus buss meid ootab, on 15-20 km. Aga osad on väsinud ja teise tüdinud ja nii hääletatakse matka sisulise lõpetamise poolt. Et mindaks otse piki rannikut Opatijasse (17 km) ja sealt bussi. Ja et ei vaadataks isegi 13 km kauguse teisel pool olevat Lovinj'i, mida Kati promob kui ilusat eht-horvaadi linna - rahvas on linnadest selgelt küllastunud.

Minu jaoks on see otsus kurb ja vale ja see hetk on kindlalt kogu matka kõige nõmedam moment, aga mis teha. Osad tüdrukud ON väsinud, nii et grupi seisukohalt on see ilmselt õige valik. Ja tegelikult - võimalus kaks päeva Aadria mere ääres peesitada pole ka ju halb. Istria jääb vist nägemata, aga küll kunagi jõuab...

Jääme suure tee lähedale laagrisse. Toome lähedasest külast süüa ja õlut. Küla paistab tore, homme saab seda vaatama minna! Aega on nüüd palju ja pinge on maas.

Matk VI : Istr(i)a rannik

Laager → Brsec → Mošcenicka Draga → Lovran → Icici → Opatija

Hiline ärkamine, kesine hommikusöök, ja 4 km eileõhtusesse külasse (Brsec vist on ta nimi). Kerge jooming - õlle kõrvale on popiks joogiks tõusnud PIIM - ja hulkuma.

Küla on ilus. Võrreldes Kesk-Horvaatia serbia koleküladega kohe ikka sigailus. Kati & Reesi & Rait pildistavad nagu arust ära. Triinu püüab pidada loengut teemal "arhitektuuristiilid on olemas!", aga kohtab skeptilist vastuvõttu.

Küla piisavalt kaifinud,

→ Mošcenicka Draga linnake. Nõme kuurort. Ujume, snorkeldame ja sööme jäätist.

Nüüd ja edaspidi kohtame tihedalt Ülari grupikaid, kes tulevad siia otse Krk'ilt ja on samuti otsustanud kaks viimast päeva looderdada.

→ Lovran. See on linn, mitte ainult kuurort! Ilus vanalinn, palju-palju villasid ja kollane kellatorn.

Teeme keskväljakul sööma. Meie tellime kahe peale kalavaagna ja saame kõhud täis, teised vist mitte. Marko saab restoranide kui nähtuse peale päris kurjaks.

→ Icici. Siin on rannikul pidev villatüüpi asustus ja supelrand. Icici on lõik randa Opatija ja Lovran'i vahel. Meie leiame sealt endale cämbi. Pakime end lahti, peseme pikalt ja ...

→ Opatija. Opatija on ka kuurort, aga suur ja vana ja mõnus. Hotellide ja villade pikad read, üks hoone vingem kui teine. Sagivad turistid ja rannal mürtsuv muusika on siin kuidagi talutavamad kui Baška's.

Hulgume alguses eraldi, siis saame kokku ning ostame veini ja juustu - omast arust cämpi viimiseks. Aga kaks veini tahavad ikkagi otse rannal lahti minna. Aitame neid. Läheb pimedaks, meie istume rannal, vaatame kohaliku misteri valimisi ja elame kaasa.

Siis KUKUN mina rattaga üle pea. Saan käed ette ja pea jääb terveks, aga kukerpall on korralik. Süüdi on (peale enda ettevaatamatuse) betoonrannal olev kõrge aste, millel mitmed teisedki oleksid peaaegu sama manöövri teostanud.

Mu sõrmenukkidele pannakse plaastrid. Sõidame laagrisse tagasi.

Kati on kuri ja arvab, et see oli mulle paras.

Laagris aitame ka ülejäänud veinidel lahti minna. On pikk ja mõnus õhtu. Ainult käsi valutab.

Matka lõpp

Läheme Katiga (kes ei ole enam kuri, vaid hell ja abistav) mu kätt arstima. Opatija haiglasse, sealt ambulantsi, sealt liinibussiga Lovran'i haigla röntgenisse.

Haigla on suur ja ametlik ja rahvast täis, enne mind on järjekorras u 35 inimest, aga saan käe üsna kiiresti üle vaadatud. Diagnoos: mõra. Ravi: käsi kipsi ja kaela. Kati toob mulle vahepeal süüa - pizza piimaga! - ja teeb minu kipsis käest haigla lillepuhmaste taustal pilti.

Haigla inimesed - õde, arst, röntgeni-poiss, kipsija - on ülisõbralikud. Eriti sõna "Estonia" kuuldes. Arst teatab, et Eesti on Euroopa kõige ilusam maa, mina vastan Horvaatia kohta samaga - vahetame omavahel komplimente.

Ülejäänud päev möödub rannas (ujuda ei saa!), pakkides, viimast raha kulutades. Buss ja muud grupid tulevad meie cämbi juurde.

Õhtul hakkame sõitma, sihiks Budapest. Näeme teel koledat Rijeka linna ja vingeid Põhja-Horvaatia mägesid, siis läheb pimedaks.

12. juuli

→ Ungari, → Budapest. Pugime end tuttavas FATÂL'i restoranis silmini täis. Jääme bussi hiljaks ja saame teadagi kellelt sõimata.

→ Slovakkia. Tuttav Billa market Liptovski Mikolaš'is, tuttav laagripaik Liptovski paisjärve ääres. Odav slovakkia vein paneb pikalt sumisema.

Tagasiteel räägivad grupid oma matkadest - kes kus käis ja keda-mida nägi. Jällegi Kati utsitusel. Hea idee!

13. ja 14. juuli

Õnnelikult Tallinnas tagasi. Kati onu aitab meil oma träna koju viia.

Epiloog 1

Tallinnas arsti juures võetakse mu käsi kipsist kohe lahti, et ta kangeks ei jääks.

Epiloog 2

Koguneme meie juurde pilte vaatama ja teeme ühtlasi Triinule üllatus-sünnipäeva. Üritusest saab korralik läbu!