Horvaatia 2002
LUGU sellest, kuidas Kaur & sõbrad Horvaatias rattamatkal käisid. Eelmise aasta reisiga võrreldes käisime me sel aastal lõuna pool, sõitsime vähem ja mõnulesime rohkem. Nii nagu lõunamaal puhates peabki!
Reisi marsruut

Laupäev, 8. juuni 2002

Ultravarajane ärasõit. Kell 5 on buss Rademari ees ning kell 5:30 on minek.

Rademar => Vana-Vinni => Tartu. Tartus tuleb peale suurem kamp, lisaks on meid ära saatmas Liis ja Kaidi - nii tore neist! Minu reisieelne hirmutav kiri bussi pakkimisest osutub TÕEKS, toimub korralik toppimine. Osa rahvast on sillas mu jahireisi-anekdoodist.

Oleme teises pingis. Meie ees on Jarmo, sedakorda ilma titeta. Meie taga on Triinu & Liisa. Ohtlikult lähedal istub veel 9-aastane Alen.

Tartu => Läti => Leedu => Kaunase mägi. Seal ÖÖBIME ja mängime ohtralt palli.

Jarmo annab mulle hea agit-töö eest avalikult üle kaks pudelit veini.

Loen Bridget Jones'i päevikut. Ja kirjutan enda oma; ja lasen teistel sinna pilte joonistada.

Tutuvustame end.

Pühapäev, 9. juuni

Leedu => Poola => Slovakkia, Liptovski Mara järve äärde. On jahe - palju jahedam kui Eestis. Kohale jõuame pimedas, ujumas käivad vaid paar hullu. Aga ühe minu boonusveini lahendame ära küll.

Poola => Slovakkia piirilt korjame peale Madise ja Triinu - eesti hääletajad, kes tahavad Budapesti. Jarmo norib neiltki tutvustuse ja veinid välja (meie bussitäis on just mõlemaga lõpule jõudnud).

Bussirahvas tundub mõnus.

Esmaspäev, 10. juuni

Läbi Ungari Horvaatiasse.

Slovakkia mäed, mis eile pimeduse varju jäid, säravad täna täies hiilguses.

Ungaris SAJAB. Kogu maa! Ja külm on kah. Martin (a.k.a. Pisi) jutustab Budapestist - ta on seal aasta elanud.

Horvaatia tervitab meid argliku päikesega. Esialgu läbi vihma, aga siis lähevad vihm & külm kuhugi ära, hakkab soe ja tuleb peale LÕUNAMAA TUNNE.

Sõidame Zagrebist mööda peaaegu Plitviceni välja. Ilm läheb aina ilusamaks. Näeme oma eelmise aasta laagriplatsi, aga pargime seekord kaugemal, ühe kõrtsi lähedal. Küpsetame pannkooke ja kobime siis kõrtsi õlut panema. Mõmmi esineb ja eputab ja on silmnähtavalt heas vormis. Teine bussijuht - Aivar - paistab ka väga lahe tegelane olevat.

Mängin Liisaga palli ja too nikastab jala. Tekib hiiglaslik muhk, mida meie meedik Klaarika jääga ravib.

Mehi on meil liiga vähe!

Mulle meeldib bussireis!

Teisipäev, 11. juuni

=> Plitvice. Oleme seal esimene grupp. On selge päikeseline hommik.

See koht on nii ilus, et seal on ka teist korda hea. Jalutan koos Lompajalg-Liisa ja kahe perekonnaga kõige sabas. Näeme sisalikke, kuuleme konnade koori. Suurel kosel on vikerkaar, ja kalu on veel rohkem kui eelmisel suvel. Meie pikk & aeglane ringkäik kestab ligi 5 tundi; jääme pikalt hiljaks ja teeme selle eest ülejäänud bussirahvale kaks veini välja.

=> Split. Sõidame läbi koleda Kesk-Horvaatia. Serbidega asustatud sisemaast on sõda kõige karmimalt üle käinud. Tühjad külad, kuuliaukudega majad, terved mahajäetud alad - pildid on masendavad. Ka elanikega külad on inetud - karbisarnased krohvimata ehitised ja rääbakil majapidamised. Siin on nii inimeste kohalolek kui nende puudumine ühtviisi trööstitu.

Loodus on muidugi vinge - mäed, orud, kaljud. Näeme Horvaatia-Bosnia piirimägesid. Ja näeme POLJE-sid ("pole" on laudsile viljakandev karstilise tekkega tasandik, mida igast küljest piiravad mäed).

Pärast Knin'i teeme peapesupeatuse eelmisest reisist tuttavas bensukas.

=> Splitist mööda, lõuna poole. Aadria maantee on siin oi-oi kui kaunis. Istun ees ja vahin panoraami: ühel pool mäed (kuni 1.5 km), teisel pool kaljune rannik, uskumatult sinine meri ja saared. Rahvas trügib bussi etteotsa, meie loeme kaardilt saari ja kohti ette.

Kati lobiseb Horvaatia-Jugoslaavia sõjast, Splitist, Dubrovnikust. Mina saan BJD läbi.

Jääme laagrisse ~1 km enne Bosnia piiri. Buss on suvalises kohas tee ääres, aga meie kobime kambaga lähedase linnakese randa. Ujume, joome veini ja sumiseme rannal. Päris öösel hulgume viiekesi ringi ning laulame kõrgelt tee pealt "Õllepruulijat". Kuna ümber lahe on kõrgetest kaljudest sein, siis on kaja fantastiline. Järgmised saksa turistid saavad siin selle eest kindlasti peksa!

Öö on soe, aga vesi on jahe, umbes 18 kraadi.

Magame rannal.

-- Rahvas on muidu tore, aga naiste ülekaal annab tunda. Üks pabistamine ja pisiasjade pärast ette muretsemine käib. Kui "mehed" vahivad bussist välja saades merd ja tahavad vette, siis daamidel on "kuhu ma oma peno panen?" raudselt esikohal. Ehkki on alles väga vara, ümbrus läbi uurimata ja aega küll, valitseb suhtumine "paneme telgid KOHE üles!" ja "ei mingit lõbu enne kui katus pea kohal!". Minu agitatsioon "ujuma! kohe!" kannab vilja vaid meeste seas, naised vahivad mind mõistmatult ning vehivad penode & magamiskottidega.

Kolmapäev, 12. juuni

Äratus, ujuma (oleme ju rannal!), kiire pannkookimine ja => Dubrovniku poole. Piiripunktis piisab kahest sõnast: "Estonia, Dubrovnik" ja olemegi Bosnia-Hertsegoviinas. Teine piir - ja miljonist mägisaarest mööda - ja ongi Dubrovnik.

Mõmm teeb meile kiire bussiekskursiooni ümber Dubrovniku kuulsa linnamüüri. Oi mis vaated! Parkimis-magamiskoha leiame kiirtee taskus kõrgel linna kohal.

Marss linna. Siin on meil päev otsa aega.

[Dubrovniku-päeva kirjeldus on siitkohalt puudu ja ma kirjutan selle siia millalgi hiljem. Näiteks homme. Jah, kindlasti homme.]

Neljapäev, 13. juuni

=> Dubrovniku sadamasse, kus osad peaksid oma matka alustama.

Kõigepealt tekib segadus gruppidega: Jarmo grupp laguneb. Lõpuks jääb ikka 5 gruppi:
- meie, ehk Triinu grupp;
- iirlased, ehk Veiko grupp;
- ekstremistid, ehk Jani grupp ;
- separatistid, ehk Jarmo + Pisi + 3 tibi;
- turistid, ehk Mõmmi, Aivar ja Käru.

Dubrovnikus lahkuvad vaid ekstremistid, sest nemad lähevad ainsatena Mljet'ile. Pakitakse rattaid kokku-lahti, mina käin Juhaniga linna pealt puuduolevaid mutreid hankimas.

Siin on muide VÄGA mõnus rattaga linnas sõita! Kõik autod annavad esimese märguande peale teed ja hoiavad sinust kaugele eemale. Jalgrattaid on vist nii vähe, et iga selline imeelukas mõjub nagu samamoodi nagu elevant Liivalaia tänaval.

=> Ston'i linn Peljesac'i poolsaarel.

MATKA ALGUS! Meie ja Veiko alustame SIIT, Jarmo läheb kuhugi veel edasi.

Linn on ilus; valgest kivist majad ja tänavad, pisike massiivne kindlus, palju lillepõõsaid. Kaugel mäeküljel on näha linna ümbritsev kaitsemüür. Meie aga mitte ei vahi linna, vaid Pakime. Krutime rattaid - kellel pole pidureid, kellel on käiguvahetus pepus. Teeme linna valgel sillutisel proovisõite. Laseme kogu gruppi pildistada. Võtame linna kaevust vett. Ja siis => teele!

Aga tee läheb mäkke. Ja mitte vähe! Palav on kah. Osad plikad on päris lääpas. Kuid nad lubavad aklimatiseeruda, ning rahulikus tempos sõites ning aeg-ajalt peatudes ei ole asi nii hull. Mina olen sõites kõige sabas (nn "laibakas").

Just siis, kui suuremad tõusud on tehtud, keerame me suurelt teelt ära - sirgelt mäkke. 4 km puhast tõusu! Siis samapalju laskumist otsa. Vaated: miljoni saarekesega laht - nagu Kornati pildid.

Ja siis oleme RANNAS. Rannas on küla (Brijesta) ja "autocamp". Külast saab vett ja veini, seega on otsus - jääme siia ja täna edasi ei lähe! Läbisõit - tõhus 27 km.

Ujume ja mõnuleme rannal, siis läheme autocamp'i pessu. Tädi seletab, et rannal ööbida ei tohi. Usume, sest tõusul rääkis politseid meile vist sedasama, ja jääme tema cämpi. Peale meie on siin veel vaid üks saksa perekond. Tädi on muide tshehh, kes on kogu perega suveks siia tööle kolinud.

VEIN: kui mõned meist külast vett läksid küsima, anti neile kõigepealt 2L veini. Niisama, ilma rahata. Õhtul läheme meie Katiga küla peale jalutama, saame cämbi pärisomanikuga jutule ja ostame temalt veel lahtist veini - 1L maksab 15 kunat (33 krooni). Peljesac'i poolsaare veinid on kuulsad, ja asja eest, sest mõlemad veinid on HEAD. Igatahes vägapalju paremad, kui 30 krooni/liiter külapeedilt oodata oskaks!

Päikeseloojang on paduromantiline. Punane larakas langeb sirgelt merre, saaremütsikeste vahele. Rahvas vahib, näpp suus. Vähemromantilised korjavad mere äärest keermelisi teokarpe.

Õhtul orgunnib Kati veini kõrvale juturingid:
- mida te inimestes hindate / armastate / väärtustate?
- teie tähtkuju?
- esimese matkapäeva kriitika?
Saame väga targaks. Eriti tuttavaks saame Veikkoga, kes esineb igal teemal kogu aeg.

Reede, 14. juuni

Vara magama, vara üles, aga hommikune askeldamine võtab üle kahe tunni aega. Sööme, võtame toreda külaonu käest vett, korjame veel merekarpe. Minema saame umbes kell 8:40.

Sõidame piki randa: mäest üles ja kruusateele. Teepõhjast löövad läbi kaljud, sõita on väga põnev. Kahjuks on seda lõbu vaid poolteist kilomeetrit, siis tuleb taas igav asfalt. Suurel teel saame jälle korralikult mäge, 3+ km non-stop 8% tõusu. Udjame aeglaselt ja lükkame rattaid ja peame pause. Annika astma annab end tunda, ülejäänud on enam-vähem OK.

Üleval kurul on valge sammas, vist miski monument. Seal teeme nännisöömis-peatuse. Palav on! Higi tilgub nina otsast ja voolab niredena keha mööda alla.

Potomje külas teeme peatuse plaaniga siin siestat pidada. Aga ei pea. Sõidame küla risti-rästi läbi, ostame kohalikust (kuulsast) veinitehasest lahtist veini ja uhame edasi. Meie Veikkoga teeme veel lisamatka edasi-tagasi läbi 400-m teetunneli, mis viib teisele poole mäeahelikku. Horvaatia teetunnelid on kitsad pimedad urud ja me otsustame neist edaspidi hoiduda.

=> Orebic'i linn. Tee sinna on pikem ja mägisem kui arvasime, aga lõpuks saame megalaskumise megavaadetega - kaljune kanjon, meri ülaltvaates, mäed linna kohal. Kanjoni ääre pealt lugesime Triinuga allakukkunud autovrakke kokku - saime kaheksa tükki.

Päris linna me ei jõudnudki, sest enne ootas meid pood (jogurt! õlu!!!) ning RAND.

Meie grupi rannakombed on kohalike vaatepunktist vist väga imelikud. Ronitakse ranna kõige varjulisemasse nurka päikesest hästi eemale ja siis sumatakse otse jääkülma merre. Ei mingit päikese käes lebamist!

Oleme Peljesac'i avamere-poolsel küljel. Teisel pool, Peljesac'i ja mandri vahel, on pikk, kitsas ja madal laht, kus õitseb austrikasvatus. Aga siin on avatud vaade eresinisele Aadria merele. Kaldad on kaljused ning otse linna kohal kõrgub 960 meetri kõrgune mäejurakas. Ujun kaugemale merele, et seda pilti täiega nautida. On vinge küll! Pärast lõbutseme Juhani ja Liisaga dushi all. Meie peade kohal panevad kohalikud tibid hoogsalt aeroobikat.

-- Merepõhi on siin igav; kaljune, aga eluta.
-- Higistan tohutult ja tahan kogu aeg juua.
-- Lahtine vein on hea! Siit saab alguse meie komme ka siesta ajal veini pruukida.

Veini trimbates kuulame Triinu pajatusi sellest, kui huvitav linn meil otse käeulatuses on. Aga Orebici näeme me vaid möödaminnes, sest rannast läheme me otse Korcula praami peale ja sõidame mandrilt ära.

=> Korcula. Leiame endale põldude vahel laagripaiga. Juhani, Veikko, mina => Lumbarda kuurortasulasse vee ja veini järele. [Ükski tütarlaps kaasa tulla ei soovi - ei poodi, ei linna vaatama. Lumbarda on siinsamas, 2 km kaugusel.]

Õhtusöök on imehea, aga pärast seda vajuvad kõik kiiresti magama. Isegi meie väheseid veine ei jõuta lõpuni juua. NÕRK! Minul aga pole und, istun põlluteel ja kirjutan taskulambi valgel päevikut. Ja kirun mõttes uimaseid grupikaaslasi.

Läbisõit - minul 50 km, naistel u 10 km vähem.

Laupäev, 15. juuni

Äratus põldude vahel, Ilme imehea tartapuder, ja => Korcula linna.

Korcula on IMEKAUNIS. Eile nägime me tema siluetti (linn on ehitatud künkale poolsaare tipus) ja juba see oli kena. Aga lähedalt on ta veel lahedam. Kogu linn on valgest kivist - kivist majad, kivist tänavad, trepid, müürikesed, kaarekesed. Kivi annab Korculale helge ja õnneliku ilme. Asukoht künkal keset merd lisab oma võlu, sest hele linn sobib sinise merega hästi kokku.

Korcula ongi merega kokku ehitatud. Linnaplaan on nagu heeringaroots - tänavatele on antud õige suund ja kõverus selleks, et karmid meretuuled (bura) linna ei jõuaks, aga et kergem mistraal keskpäevase leitsaku ära puhuda saaks.

Jätame rattad randa ja => linna jalutama. Üsna pea jõuavad kõik keskplatsi kohvikusse. Joome ROHKELT õlut ja mina jään kiirelt purju. Muidugi peseme me siin ka pesu / päid / turult ostetud puuvilju - kohvikutest on meil tõesti rõõmu!

Keset kõige suuremat õnne ilusa linna üle kaotan ära ühe kontaktläätse. Uut siitkandist ei saa ja muidugi pole mul ka varuläätsi kaasas - loll!. Aga tühja sest, eks peab siis reisi lõpuni ühe silmaga hakkama saama. [Saangi ja pole sest mingit suuremat häda.]

Teeme ringi ümber kaldapromenaadi, ronime treppidel, vaatame Marco Polo väidetavat sünnimaja.

=> randa ujuma. Kivine rand on otse linna all. Vallutame jälle ühe varjulise nurga. Julgemad tibid küll päevitavad ka.

PIKK rannakas! Ujun kaua-kaua. Jõllitan Juhani ujumisprillidega põhja - seal on molluskid ja kummalised taimed, kalu peaaegu et ei. Grupis aga käib risti-rästi mudimine, määrimine, punaste laikude imetlemine. Pildistan strippivaid ja üksteist käppivaid noori. Lõbus on! Ja ujuda saab lõpmatult palju!

Väga Pikk Naudisklev Siesta läbi, => rattad. Osad (nõrgemad, ehk Ennu fän-club) hakkavad kohe edasi sõitma, meie jääme veel linna. Jalutame ja lõpuks => samasse kesk-kohvikusse, kus me varem õlut trimpasime & riideid pesime. Närime 6 peale ära 2 frutti-di-mare pizzat ja joome VEEL ÕLUT! Seekord jääb purju Kati, mitte mina. Irvitab laia naeru ja pildistab kõike.

Hakkame minema tund-paar pärast eelmist kampa. Kuna on jahedam, siis on sõita väga mõnus, ehkki tee on ikka väga mägine. Aga Pupnat'i külas, kus eelmised meid ootama pidid, pole kedagi - peale kohalike vanameeste ja lobahimuliste laste. Ilmselt läksid meie omad siis edasi Cera poole ja tuleb neid jälitada, aga kustkaudu? Cerasse viib kaks teed: üks on uuem, otsem ja läheb üle mäe, teine on vanem, teeb ringi piki rannaäärt ja on ilmselt vähem mägine.

Otsustame vanema tee kasuks - uuem üle-mäe-tee paistab nii järsk, et sinna ei kipu kohe kuidagi. Uhame eelmise grupi poolt meile jäetud siltidest ilma neid märkamata mööda ja suundume mere poole.

Esimese asjana kohtame hädas kohalikke, kes paluvad meil oma auto mäest üles lükata. OK, lükkame! Aga edasine tee on tõega kena. Järsk mäekallas langeb merre. Kulgeme aeglaselt ja vaatame vaateid - abajad, kanjonid, meri, saared. Rada läheb läbi järskude kaljude alt ja vahelt. Ka metsad on siin saarel ilusad, küpresse ja muid huvitavaid puid täis.

Cera piiril ootab meid "nõrkade" grupp, kes on oma ränga tõusu ja vinge laskumisega väga rahul.

Laager kivisel platsil mingi asula juures. Minul läheb rattakumm puruks - klaasikild. Kati teeb imehea kalarisotto.

Pühapäev, 16. juuni

Tänane plaan on lihtne: sõidame randa ja siis Vela Luka sadamasse.

=> Plato linnake, kus on maailma parim pulgajäätis.

=> Prigradica rand. Kohalikud nagad sõidavad meiega kaasa ja näitavad teed. Siestatame: ujume, ronime kaljudel, sööme. Vahin Juhani prillidega alla - kaldaäärsetes tihnikutes on parvedena pisikalu. Vesi on üsna kalda juures väga sügav, alla vaadates näeb vaid tumesinist sügavikku. Lained on kivist ranna kummaliseks vorminud, siin on nii pisikesi grotte kui lõhesid kui basseine.

Alguses on meri sile, aga pärastlõunal tõuseb laine.

Ujun tundide kaupa - milline õnn!!! See on tõesti "puhkus lõunamere saartel"!

Vurame kaldaäärset teed pidi Korcula saare lõppu Vela Luka linna plaaniga siit Hvar'i praamile minna. ('Luka' ongi serbohorvaadi keeles 'sadam'.) Aga selgub, et siit rattaga Hvar'i EI SAA! Jalakäija saaks, ratta ega autoga aga mitte - Hvari sadamas ei saa aparelli maha lasta. Jama! Kohe tekib mitu alternatiivplaani. Aga õnneks leiame laevamehed, kes on nõus meid hommikul 1400 kuna eest üle mere Hvari saarele viima.

=> korraks linna peale. Enamik gruppi koguneb ühte pizzeriasse odavaid jumbo-pizzasid sööma.

=> linnalähedasse oliivisallu magama. Oliivisalus magada on Kati unistus! Suht tobe unistus kahjuks, sest sääsed hoiavad meid kogu öö üleval. Nahk kuumab päevasest päikesest ja ei lase ka magamiskotti pugedes magada :(

-- Siinsed kirikukellad teevad praepanni häält.

Esmaspäev, 17. juuni

Äratus kell 5:00. Kell 5:55 oleme rataste ja muu kolaga laeval, kell 6:00 on minek. Suur rattakuhi pardal, podistame pisikese reisipaadiga ühelt Aadria mere saarelt teisele.

Päike tõuseb just siis, kui me sadamast väljume. Värvid on fantastilised! Tee peal näeme kaugelt delfiine. Üleüldse on järjekordselt ilus. Aga paljud (ka mina) magavad suure osa teest.

2.5 tunni pärast oleva Hvari saarel Zavala sadamas. Meie eesmärk on jõuda ASAP Hvari linna. Valida on kahe tee vahel: 1) suur tee - tunneliga ja pikk, 2) väike tee - piki rannikut ja loodetavasti kena.

Meie valik on muidugi 2). Aga kui me sinnapoole uhame, siis peavad kohalikud meid kinni ja üritavad ümber veenda: seda teed, mida mööda me minna tahame, ei ole olemas. Esimene veenja on piltilus meesterahvas mootorrattal; teine on pirukakäruga külamees; siis poemüüja; uhke autoga ärimees; ja miski külaonu. Kõik seletavad, et:
- Hvari sealtkaudu rattaga EI SAA;
- teed pole olemas, on vaid mägirada;
- jala ehk saaks, aga see on väga raske;
- rattaid lükates / tassides.. mm.. no pole PÄRIS võimatu.
"Challenge" on sõna, mida inglise keele valdajad meie plaani kohta pruugivad.

Meie? Pe*sse see pikem tee ja tunnel, meie läheme ikka siit. Mis tähendab, et ei saa?!

Viimasest külast (Sveta Nedjelja) hangime süüa, ja => minek.

Raisk! ONGI mägirada.

Jala oleks siin matkata üsna OK. Aga rattaga - no ei mitte! Kitsas, kaljune, kivine, rängalt üles-alla. Sõitmisest pole juttugi, lükkame kõik oma velosid käekõrval, kivilt kivile ja kaljuastmeid pidi üles-alla. Kõige hullemat piina teeb see, et rada on kitsas ja okkalisi lõunamaa taimi täis - rattaga kõrvuti kõndima ei mahu, tuleb ratast mööda teeäärseid põõsaid ja ohakapuhmaid lohistada. See on esiteks raske ja teiseks saavad meie jalad rattapedaalide ja okastaimede käest hirmsat vatti - päeva lõpuks oleme nagu peksa saanud, sääred sinikaid ja vermeid täis.

Rada hargneb mitu korda - käime ees ja teeme luuret.

Pooleteise kilomeetri pärast hakkab paistma lahesopp. Just nii maaliline, nagu Horvaatiat promovad turismibroshüürid neid ette kujutavad: kaljude vahel on peidus varjuline abajas, mille siniroheline meri ja valge rand rahu ja vaikust otsivat turisti justkui magneti jõuga enda poole meelitavad. (Horvaatia on tuntud kui nudistide paradiis. Mägine rannik peidab endas musttuhandet varjatud lahesoppi, mis annavad muust-maailmast-eraldatuse tunde kergesti kätte. Kohalik termin selle kohta on "FKK" ning igas suuremas sadamas võib näha laevu, mis on valmis sind mõnd sellisesse randa viima: "FKK Zavalatnica, 20 kunat".) Rada läkski alla, abaja juurde. Ja kuna kiiresti-Hvari-jõudmise plaanidele oli ammu käega löödud, siis oli selge, et SIIN peetakse siestat.

Meie siesta alles algab, kui mööda siiani täiesti inimtühja mägirada kappab meile järgi JANI GRUPP.

Sürpriis! Ka nemad on jäänud valelikku kaarti uskuma. See, et me siin samal ajal oleme, on muidugi ime - oleme ju täiesti eri teid pidi sõitnud, nemad olid Mljetil, meie Peljesacil ja Korculal. Aga siin nad on, veel rohkem läbi kui meie! Jan tuleb ähkides mäest alla, marsib raskel sammul otse merre, kukub plärtsuga vette ja jääb sinna lebama nagu suur nabapluusis konn.

Siesta: ujume, lobiseme ekstremistidega, sööme, tukastame. Ilme keedab kisselli (meil on üldse üks gurmaanide matk). Vahepeal tassime me poistega paar ratast ees mäkke, et hiljem kergem oleks, sest siit algab kogu raja kõige järsem tõus. Higi tilgub ojadena ja serpentiinid on väga vastikud, aga - on tehtav! Janist ja Silviast, kes kahepeale ühte ratast sikutavad, läheme me vilinal mööda.

Kell 4:30 läheme kogu kambaga edasi. Polegi nii hull. Päike on keeranud ja tee on puude varjus. Vaated on muidugi imelised - tumeroheline mets, eresinine purjekatäppe täis meri ja valged kaljud. Kui ei oleks neid @*!#&* rattaid, oleks siin päris hea! Jani grupp sibab meie ees ja taga ja ümber. Silvia astub miski toika jalga, okastaimed ahistavad kõike, plikadel on raske. Mina avan pakiraamide tehnoabipunkti ja üldse käib üks suur vastastikune abistamine - lükatakse üksteise rattaid ja ropendatakse kaaslastele julgustavalt. Lõpuks kaob rada päris ära ja tuleb lihtsalt ennast okkaliste põõsaste vahelt mäekülge mööda edasi pressida. Aga kõik on tublid ja pärast kuute kilomeetrit okasrada jõuame me esimese külani.

Alustuseks vaidleme selle üle, kus me oleme; Jani teadmine - Dubrovica - on õige. Järgmiseks tuleb üles leida tee; aga oh koledust, seda polegi! Kõrgel üleval on asfalttee küll näha, aga sinna viib samasugune kaljurada nagu siia - külani autoteed ei ole! Kohalikud liiklevad ilmselt paatidega. Mis siis ikka, eks lükkame edasi... Aga Jan jääb maha, nemad laagerdavad siin.

Saame üles. Veikol on kumm katki ja tüdrukutel on ropendamishoog, aga muidu on kõik korras. Asfalttee! Hüppame sadulasse ja peaaegu et lendame HVAR'i.

Triinu tahab mingisse autokämpi jõuda, aga me sõidame sellest suure hooga lihtsalt mööda. Siis on meil plaan endale Hvari juures kohe laager otsida, aga ka see plaan läheb vett vedama. Sest et:

Jõuame kesklinna täpselt päikeseloojangu ajal, ja see on siinolemiseks kõige kaunim võimalik hetk. Siit praegu ära minna oleks patt! Ka Hvar on valgest kivist, mida nüüd valgustavad pooleks linna tuled ja päikeseloojang. Linn kihab inimestest ja elust; meie kasutame kohe ära keskplatsi veinipoe ja jäätiseputka.

Lisaks jääme me siin kõik kohe spontaanselt purju. Joome segamini õlut, veini ja rummi.

Nii jäämegi me õhtuks linna peale. Ei mingit väsimust; tänase raja ärategemine annab kõigile uskumatu energiapuhangu. On VÄGA lõbus. Kõik nii endast kui ülejäänud grupist selgelt sillas. Pizzatame linna keskplatsil ja kuulame naaberlaua tagant meeste koorilaulu (ning mina kirjutan päevikut). Linn on rahvast täis ja kõrtsid on lahti.

Pooleteise tunni pärast teeme uue katse laagrit leida. Oleme ulakalt ülemeelikud ja Triinul on distsipliini hoidmisega raskusi, aga laagri me leiame - tee ääres linnast veidi väljas. On endiselt lõbus! Osad plikad ja Veikko => tagasi linna, sest Annikal on kohting (miski itaallane) ja teistel diskoplaanid. Annikal on siin üldse kõvasti lööki; Ainikal on ka, aga Veikko keelab tal miskipärast kohalike meestega semmimise ära. Viimased tibid tulevad tagasi alles kell enne viit.

Veikko on meil grupis kõige pikem ja naistemaiam, seetõttu tekib tema ja tütarlaste kohta termin "Veikko & tema haarem" või siis lühidalt "haamer". Teoreetilise aluse annab sellele Liisa jutt sellest, et kõrgemate imetajate puhul loetakse karja juhiks alati kõige suurem isasloom, kuna too on ilmselt füüsiliselt kõige tugevam ja toidu hankimiseks / suure hulga emaste & järglaste ülalpidamiseks kõige sobivam valik. Veikko naudib oma sobilikuks valitu staatust igatahes täiel rinnal ning ka tütarlastel pole midagi ülal peetud saamise vastu. (Järglastest pole veel midagi teada.)

See okasrada on ilmselgelt kõige lollim asi, mida ma ühelgi rattamatkal iial teinud olen!

Teisipäev, 18. juuni

Äratus, ujumine lähedases lahes, kohvi sealsamas kohvikus. No on ju puhkus lõunamaal! Kati on ujuma hakanud ja teeb esimest korda elus pikki ringe. Suletud laht mõjub ohutuna ja soolane vesi kannab hästi, eks seepärast.

=> linna. Kõigepealt jäätis, õlu & puuviljad, siis alles jalutuskäik.

Hvar on mõnus. Valgest kivist nagu Korcula, aga siin on rohkem renessansi mõju. Põhjus lihtne - ühel hetkel kadus siit raha ära ja polnud enam vahendeid linna ümberehitamiseks.

Meie matkame linna kohale kindlusesse. Vingem kui kindlus ise on teepealne subtroopiline taimestik: agaavid ja palmid segi muude okastaimedega. Kati / Triinu / Juhani lähevad ja mängivad, et nemad on ka agaavid. Vaade kindlusest linnale on üsna OK, sest siit paistavad ära lähedased kummalised saarekesed, õmarad ja omavahel ühendatud. Suurepäraselt on näha ka laht, mille ümber Hvar ehitatud on. Laht on kõikvõimalikke vingeid purjekaid täis; me imetlesime neid juba sadamas, mina näiteks olin moodsat katamaraani ainult pildi pealt näinud.

Hvaris teeme teoks oma KALAORGIA plaani. Leiame ekstra mõnusa restorani Antonio Banderase moodi kelneriga (kes saab aru küll, et me teda nii kutsume). Koht pisike, aga sheff ja enesekindel, Triinu kaifib "ambientlikku" sisekujundust ja meie lihtsalt mõnusat olemist, head sööki ja valget veini. Närime merekarpe ning mitmesugust grillitud kala, sealhulgas raiuimi. On tore, kerge, veidi purjus olla. Omanik istub naaberlauas; siis algab siesta ja kohalikud koos oma naistega hakkavad samuti sööma, laskmata end meist häirida.

Aga meie ei jää siestaks restorani, vaid vaatame veel linna. Ronime ringi linna ülemises osas ja vaimustume siinsest kiviarhitektuurist. Raiutud kivist kaared, uksed, aknad, rõdud. Suht suvalise kivimaja seinas võib olla mitu kaunist, korralikult raiutud, ilustustega gooti / veneetsiapärast erinevat akent. Ka treppe on siin jalaga segada.

Veel jäätist; linna taha ujuma; ja Hvarist ära.

-- Meel on rõõmus, et me õhtust Hvari nägime. See valge kivi on ka päeval päikese käes särades ilus, aga loojanguvalguse ja linnatulede koosmäng ning linnas kihav elu annavad just õhtusele linnale erilise võlu.

Sõidame üle mägede Starigradi, et seal kämpida. Valime pisema tee ja valime hästi - siin praktiliselt pole liiklust ning tõusud on parajalt lauged. Saamegi umbes 7 km tõusu, siis veidi platood ja siis 8 km mõnusat, nauditavat laskumist. Vahepeal on mõlemal pool näha meri ja saared - ühel pool Brac, teisel pool Korcula.

Siinne eripära on LAVENDEL. Kogu platoo on vaheldumisi kaetud lillade lavendlipuhmaste ja heledate kivihunnikutega. Lavendel kasvab siin ka looduslikult, aga need puhmad on siiski "põllud"; ja kivihunnikud on inimese töö tulemus. Irreaalne, arutu, mõistusega haaramatu - kokkukogutud hunnikute all on sama palju maad kui nende vahel - kui palju tööd ja kannatust on kulunud selleks, et kogu saar niimoodi puhtaks noppida? Ja seda vaid selle nimel, et saaks hunnikutevahelisel alal mingit lõhnalille kasvatada? Paneb mõtlema... ja aitab paremini kui antiiksed varemed hoomata seda, et siin on tsivilisatsioon ja maaharimistraditsioon tuhandeid aastaid vana.

Tee ääres müüakse lavendliõli, -mett ja muud sarnast.

=> Starigrad, => cämp. Dushi alla ja riideid pesema!

Triinu Juhani mina => linna. Ostame saia & veini ning vaatame õhtust linna - ka siin on pikk ja ilus laht, sadam ja kaldapealne. Ülejäänud grupp peab sööki ja pesupesu tähtsamaks.

Kolmapäev, 19. juuni

Jätame kotid-kompsud cämpi ja sõidame kergete ratastega Jelsasse.

Jelsa on Starigradist 10 km eemal olev linnake, kus peaks olema midagi huvitavat. Meie seda üles ei leia. Midagi muud siin vist ka teha ei ole, seetõttu otsustame lihtsalt logeleda. Osad kibelevad randa, osad tahaks veel sõita, seetõttu laseb Triinu grupi "rivitult".

Meie (Kati Triinu Juhani Ilme mina) => Vrboska rannakülla ujuma & mõnulema. Jäätist sööme kah, ja meie Katiga vaatame üle kohaliku kindluskiriku. Lahes näeme krabisid ja krevette.

Näiteid kohalike huumorist:
-- Kati ostab ühe jäätise ja tahab veidi aja pärast teist. Aga jäätisetibi kukub seletama, et ta juba sai ja et kaks jäätist päevas ei ole daamile hea. Naljatilk!
-- Enn - täitsa kõhukas onu - küsib kusagilt kuhugi teed. Kohalik onu seletab: vot muidu saab sinna seda teed kaudu sealt (näitab käega), aga SINA - ja patsutab Ennu sõbralikult paljale kõhule - pead minema otse üle mäe, sest ega muidu need kilod ei kuku! Tõepoolest, horvaadid on silmnähtavalt hea figuuriga. Noored eriti. Paksu inimest siin naljalt ei näe.

=> cämpi asjade järele;
=> praamile;
=> Split'i linna.

Mõmmi, Aivar ja nende Käru ootavad meid juba. Rõõm kohtumisest on suur.

Sellega on meie matk läbi. Oleme kohal poolteist päeva varem; ja oleme muidugi esimesed. Läbisõit u 260 kilomeetrit. Rattasportlikus mõttes on see üritus olnud küll täielik läbikukkumine, aga ujuda oleme saanud mitme mehe eest, ja nähtud on ka üksjagu. Keegi ei ole kukkunud, keegi pole kellegagi kaklema läinud, keegi pole kohalike adonistega minema jooksnud. Nii et tõesti õnnelikult soft-core matk.

Tänase õhtu ja homse päeva veedame Splitis.

Split on endiselt tore. Ja väga sarnane aastataguse Splitiga, isegi autodega tited kaldapealsel on samad. Meie mõnuleme õhtuses elavas linnas, kolame Diocletianuse palee kvartaleid pidi, otsime tuttavaid kohti, joome peristüülis õlut, vahime meid rõdu pealt vahtivat kempsu-tädi ja käime tema juures pissil.

Aga uni murrab meid tänagi kell 11 penode peale.

Neljapäev, 20. juuni

Hiline äratus. => suure kambaga linna peale. Leiame vinge kalaturu. Käime kogu mansaga rannas ja ujumas, ehkki vesi on siin vastikult must (miski vetikas ilmselt õitseb). Shoppame - ostame Katiga samast kohast särgikesed. Saame sõbraks tassikujulise purskkaevu ja poeka kaubatänavaga. Käime Triinu soovitusel pizzerias. Ronime kambakesi kellatorni. Hulgume vanalinnast väljas. Õhtul ronime kogu grupiga Mariani mäele, joome veini, ignoreerime kombluspolitseid ja teeme juturingi "mis jäi meelde?". Saame teada, et pidevalt matkamuljeid pritsival Ilmel on halb mälu; et Klaarikal oli see esimene kord ÜLDSE meres ujuda; et üldine lemmik on Enn; et loomulikult on teravaim mälestus okasraja ärategemine; ja et üldse on kõik rahul Horvaatia, meie reisi ja meie grupiga. Nojah.

Mariani mäel teeb Kati oma shefi "männid kuuvalguses" pildi.

Teised grupid on ka siin, v.a. Jarmo & tibid, kes on kusagil kaugel põhjas.

Reede, 21. juuni

Varajane äratus, siis 3.5 tundi rataste pakkimist. Kati käib samal ajal kalaturgu pildistamas. Kell 10 saame minema.

=> Trogir. Paar tundi linna peal. Aga linn on tuttav ja seeläbi meie jaoks igav, ujuda ei saa - kollane sodi on siingi ees. Käime kirikus ja T&J-ga kohvikus. Kati ostab endale vutisärgi. Loodetavasti on muul rahval huvitavam kui meil, sest linn on tegelikult ju kena.

=> Primosten. See on "külake poolsaarel", mis meil eelmisel aastal nägemata jäi. Buss peatub suurel teel ja meie valgume omal jalal linna peale. Maakitsusel, mis linna mandriga ühendab, on ilus puhas rand. Linnake ise on ka armas: väga järsud tänavad, kivist laotud katusega majad, diskreetselt varjus olevad restoranid. Põhiatraktsiooniks on aga kirik ja surnuaed. Nagu alati, on kirik künka tipus, aga kui tavalised varjavad ümbritsevad majad igasuguse vaate täiesti, siis siin on surnuaialt 360° vaba silmapiir. Kirikus on kõige naiivsem laemaal, mida iial nähtud - pühad onud kümblevad Primosteni poolsaare kohal heledas aupaistes.

=> Krka rahvuspark. Kornati saarte alternatiivplaan kukub ära.

Krka osutub heaks. Sõidame bussiga laevasadamasse ja sealt nõmeturistika laevaga kaskaadideni. Lastaksegi ujuma! Mage vesi on harjumatu, aga kosed on asjalikud; ka pisemate all on raske olla, suuremateni meid ei lastagi. Ronid sellise veevoolu alla, hoiad ennast kõigi nelja käpa kahekümne küünega kinni ja saad jõulist vesimassaazhi. Koskede all on tilkuvad koopad, millest lapsed läbi mahuvad ronima. Jan kaotab päikeseprillid ära ja Juhani toob need talle 4 meetri sügavuselt kätte. Ühesõnaga - korralik vesine fun.

Oleme (T, J, L, mina) viimased, kes veest välja saavad; vudime teistele laudteid pidi järele. Kaskaade on veel ja veel. Loodus on siin pügamata ja kärpimata ja loomulik. On tohutult kiile - jälgime pikalt, kuidas üks sinine iludus sääske näsib ja nagu meie heaks oma metalseid tiibu laiali ajab. Käime vanasse vesiveskisse tehtud etnograafiamuuseumis, "Krabati" õhkkonda tuleb meelde. Õhtu poole lasub päike madalamale, valgus läheb pehmemaks ja värvid tugevamaks - kaskaadid veel kenamad kui varem.

=> välja ja piki mägirada bussini, mis meid teise värava juures oodab. Näeme rajal kilpkonna. Krka rahvuspark on väga suur, meie jalutame sellest läbi ainult pisikese osa.

Ööbime siinsamas. Häbelik umbkeelne valvur juhatab meid veidi teise parkimiskohta. Arne on jäänud alumise sissepääsu juurde magama ja Mõmm käib teda päästmas.

-- Triinu unustab KOGU AEG oma päikeseprille igale poole maha.

-- Põhiline raha läheb siin õlle ja jogurti peale. Kirsid ja magus limonaad võtavad ka oma osa.

Laupäev, 22. juuni

Äratus, puder, Zadar.

Oleme siin vara, enne siestat, aga linn on ikka igav. Esimesse kirikusse ei saa me sisse - minu lühikesed püksid jne teenivad ära halvustava pilgu ja viipe ukse poole. Olen kuri, ehkki vist ilmaasjata; siinsetel kirikutel on - erinevalt Eesti omadest - ka tõsine pühakoja roll, ja meie riietus võib tõesti tõsiseid kirikuskäijaid segada.

Zadari kuulus bütsantsi katedraal on lahti ja sinna saab sisse ka. On vast naljakas ehitis! Kirik on ehitatud Rooma foorumile ja on kasutatud rooma ehitiste tükke - vundamendiks on rooma kiviplokid ja sammaste jupid, reljeefe ja kirju täis. Ka seintes on rooma sambaid jne. Katedraal ise on massiivne ja kummalise vormiga. Ronime üles ja laseme Triinul endale asju seletada.

=> kohvik, => turg, => bussi.

Tee viib põhja poole. Teeme peatuse kohas, kus Janil on tuttav memm. Ujume - vesi on siin puhas, aga JUBE külm!!!

=> Aadria maanteed pidi põhja poole, suurest sillast üle, Velebiti alt läbi, Pagist ja Rabist mööda. Väga nostalgiline on olla - see on meie eelmise aasta matka alguse pirkond. "Näe siin sõitis Marko teeotsast mööda!", "seal on see Pagi sild, kus me seisime!" jne. Tee on ka ilma nostalgitsemata vaadatav - Velebiti massiiv ühel pool, meri ja saared teisel. Pag paistab tõesti uskumatu kivikõrbena.

=> Krk'i saar (sinna viib sild). Ühest bensukast võtame peale Jarmo & co. Nad on sõitnud laevaga Cres'ile ja sealt siia uhanud. Jälle üks rõõmus kohtumine!

=> Vrbnik. Oleme siin u 17:30 ja aega on õhtuni. Linn meeldib jälle / endiselt. Kõmbime labürindis, aga nüüd saame me sellest juba veidi aru. Otsime Reesi & Triinu vanurite terrassi, aga ei leia; ujume; hangime "Nada" vinoteegist ja mujalt veine - kogu grupp kõnnib ringi, kahtlased pudelid näpus; trimpame peaväljakul üliodavat majaveini. Muidugi jääme jälle purjakile - no kuidas sa ei jää, kui iga nurga taga sulle veini maitsta pakutakse - see kohe on selline linn!

Vesi on siin soe.

Õhtu: Mõmmi viib meid silla lähedale parklasse ööbima. Joome lahtist veini ja sumiseme pikalt. Paljud on pikast reisist tülpinud ja paljudel on raha otsas, aga Vrbnik meeldib sellegipoolest.

Pühapäev, 23. juuni

Äratus, söök - Jarmo kokkab taas - ja => Zagreb.

Tee on alguses mõnusalt mägine. Kiirteed alles tehakse ja me sõidame piki pisikest teed läbi pisikeste külade. Lauged mäed avavad vaateid küll vasakule, küll paremale; aga rahvas paneb mõnuga und ja ei tunne huvi.

Zagreb. Jõuame siia kell 11 ja peame lahkuma kell 16 - VÄGA vale aeg lõunamaise linnaga tutvumiseks. Palav, siesta, pühapäev pealegi. Kõik on kinni ja rahvast on vähe.

Teeme ära paar asja, mida eelmisel korral ei saanud: käime kahes kirikus ja sööme. Kirikutes peetakse missat ja pikalt me sinna ei jää. Sööme samas kohas, kust Triinu eelmisel aastal oma suured pizzad sai; meelitame siia suuuuure hulga eestlasi kokku. Söök on odav ja hea, saan üle tüki aja tõelist praadi (kana seentega). Jalutame ülalinnas kah.

-- Poes näeme purskkaevu, mis sülitab pursetena õhus lendavaid jugasid.

-- Minule Zagreb meeldib ja mõnele vist veel, aga enamusel on savi. Saaks vaid koju!!!!

-- Liisa nägi Horvaatias ühte purjus inimest, teised ei ühtegi. On vast korralik maa!

Õhtu: on @*!$&*! JAANILAUPÄEV. Teeme endale laagri piirilähedase järve äärde. Ujume sogases tugeva vooluga paisjärves (vool petab kõik korralikult ära, episood mitteujuva saarega). Peseme ojas pesu. Mõmmi organiseerib veesõja; mina istun ja teen inimestest pilte ja ei tee Kati noomimisest välja.

Järgneb jooming ja ohter pannkookide küpsetamine.

Konnad krooksuvad nagu arust ära. Eestimaa konnad sellisel ajal enam naisi taga ei aja, aga eks lõunamaa pojad ongi kuumemad.

Esmaspäev, 24. juuni

=> Üle piiri Budapesti.

Vaidlus: a) linna peale jalutama, b) termaalveebasseinidesse? Võidab a).
Vaidlus: a) Kellerti mäe alla, b) Szechenyi sauna? Võidab b).
Vaidlus: a) valuutavahetus kesklinnas, b) Hösök Tere juures? Võidab b).

Martini lubatud linnaekskursioon jääb ära, aga basseinid asendavad seda täiel määral. Rahvale MEELDIB. Kaifitakse külma ja kuuma vee vanne, karuselli, sauna, jäämasinat, aurukaid jne. Lõpuks ometi saab Horvaatia higi korralikult maha pestud! Väga asjalik lõpetus kuumamaa-matkale!

Saun = 1500 Ft ettemaksuks ja 900 tagasi; on vast segadus.

Veidi näeme Budapesti ka. Siin keeb elu ja on inimesi, mitte nagu väljasurnud Zagrebis.

=> Slovakkia, Liptovska Mara laagriplats. On koletult tuuline. Nutikad meie telgime puude varju, teistel on plagisevate ja lendutõusvate telkidega kole häda.

Teisipäev, 25. juuni

=> Poola, => Leedu.

Kolmapäev, 26. juuni

=> Läti, => Eesti.

Oleme varahommikul Valgas, hommikul Tartus, keskpäeval Vana-Vinnis ja õhtupoolikul Tallinnas.