Iirimaa 2001

Kalju grupi matkapäevik (Kati web mix & pildid).
 

	4. august, laupäev
	Kalju: Seoses Eestimaal valitseva kuuma suve järsu jahenemisega tundub hommikul kell 800 "Rademari" ees rattaid bussi pakkides, et sai tehtud õige otsus liikuda soojematele aladele.
	Buss tundub esimesel lõigul Pärnuni veel päris kena ja mugav olevat. Siin saab istet liigutada, muusikat kuulata ja videot vaadata. Kui vajutada õigele nupule, saab kuuma vett. On olemas sahver-tualett. See asutus sisaldab makarone, piiluauku ja auku, mille peal saab istuda.
	Kell 1800 ületame piiri Läti ja Leedu vahel, olles eelnevalt alustanud veinide läbi enese tutvustamist. Õhtut juhib suur veinitundja Urmas. Esimeses voorus osalevad veel Katrin, Anti, Kaur, Sirli, Raivo ja Tiina. Samuti Robert (5-kuune) piimareklaami ja lemmikmuusikaga ning Ebe koogi ja perega.
	Erilise maitseelamuse pakkunud veinid: a) Austraalia valge vein Jacob's Creek Chardonnay 2000, South-Eastern Australia b) Tšiili punane vein Miguel Torres Cabernet Savignon Santa Digna 1999
	Raul tõstab tuntavalt juustu kvaliteeti, tekitades sinna lusikaga ilusaid parimale juustule kohaseid auke. On kena olla. Pärast vaatame kino. Kes tahab, vaatab Travel-kanalit (s.o. aknast välja).
	2330 -- Leedust saame Poola piiripunkti 0.5 l viina eest (vastasel juhul lubati paaritunnist läbiotsimist).
	0050 -- Siseneme Poolasse. Tänu eeltööle õnnestub sellel reisil üsna paljudel matkajatel öö pikaliasendis mööda saata. Iga kord, kui külge pööran ja silmad avan, näen ilusat kõrge torniga kirikut. Korraks mõtlen, et oleks ju põnev teada, mis koht see Poola on?!
	5. august, pühapäev
	Veiko: Sel päeval sai bussisõit otsa kuidagi imevara. Juba enne kahtteist hakkasid tekkima kõlakad, et oleme kohal.
	Sirli: Ja olimegi kohal, seda nii umbes üheks. Koht, kus pidama jäime, oli Wilkowa, väike asula natuke Poznanist Saksamaa poole. Seal oli kaks poodi (mõlemad avatud 24h), kõrts ja kirik. Samuti järv, mille äärde me maandusime. Enamik rahvast käis järves ujumas ja isegi kalu saadi sealt kätte.
	Noh, enne lääne-välismaale minenemist peab buss oma kettad 8-tunniste seisakutega korda tegema. (Kaldkirjas kommentaarid on siin ja edaspidi Kati järelmärkused.)
	Veiko: Esimest korda panime seal telgid üles ja saime ka korralikku vihma. Teine grupp korjas tigusid ja keetis ja röstis ja pani veinikastmesse. Meie seda õnneks sööma ei pidanud. Rahvas meie grupist läks korralikult kell kaheksa magama, kuna kella nelja ajal lubati teha äratus. Ainult grupijuhi telgil oli luba kauemaks üles jääda. Selles telgis joodi Evelini tutvustusvein ära ja mängiti kaarte kuni kella üheni, pärast seda kobiti ka seal magama.
	6. august, esmaspäev
	Evelin: Kes olid kl 8 magama läinud, neil ei olnud raske öösel kl 4 üles tõusta. Harjumatu küll. Väljas oli pime, taevas siras täiskuu. 15 minutiga pandi laager kokku ja mindi ära.
	Natsa tukkunud ja Saksamaale jõudnud, hakkasime tagaridades kaarte taguma ja "Jüri-Mari" karjuma. Seepeale ärkasid viimased magajad ning Kati, tuntud ka kultuurinõunikuna, küsis, ega kellelgi pole probleemi vara jooma hakkamisega. (Kell oli 9.) Sellega algas tutvustusring. Kalju tegi otsa lahti, sest esimene vein pidavat ikka hea maitsma.
	May-Brit: Kui eelmistel päevadel toimusid tutvustamised loiult, siis täna päris intensiivselt. Joodi veini ja maiustati.
	Kell 1600 pargiti buss Amsterdami raudteejaama lähedusse. Rahvas jagunes sujuvalt gruppidesse ja nii see kõik algas.
	Osa sai võetud canaltourist, mis kestis oma tunnikese. Räägiti pealiskaudselt vaatamisväärsustest Amsterdamis, mis jäid kanalite äärde. Popid olid elamised, mis olid paatidest ujuvmajakesteks tehtud koos kogu vajaliku majapidamisega.
	Peatänaval jalutades tõmbas meie pilku esimesena Sex Museum. Arvestatud oli kõikide huvigruppidega.
	Linn jättis endast natuke räpaka mulje, klienditeenindus oli üpriski nullilähedane.
	Punaste laternate tänavail paistsid neoonvalguses tüdrukud päris kobedad. Pliksid olid noortest vanemateni, valgetest mustadeni, peenikestest paksudeni ja ka eriti eksklusiivsele maitsele -- lapseohtu rase tibu. Tööl ju juhtub ikka õnnetusi.
	Südaööl kogunesime jälle bussi juurde kustumatu mälestusega romuratastest, mis olid vingete lehmakettide ja tabalukkudega kinnitatud oma kohale. Kes näeks vaeva selliste rataste pärast?
	7. august, teisipäev
	Pille: Pärast väsitavat öist bussi- ja laevasõitu võttis meid vastu Inglismaa korralikult lõigatud saareservade ja päikesepaistega (!).
	Mõningane tollitöötajate imestus meie (grupis 5-kuune "so small baby on a bike!") ja meie plaanitava tegevuse suhtes Briti saartel ja olimegi õnnelikult Inglismaal.
	Ees ootas 8-tunnine retk Londonis. Paar tiiru kesklinnas ning pesa bussile oligi leitud. Kuulsa Tower Bridge'i ületamisel võisime nautida Thamesi jõge nii paremalt kui vasakult.
	Rahvas jagunes jällegi pundikestesse, kes ruttu kadusid eri suundadesse. Meie pundike otsustas megalinnaga tutvumiseks valida abivahendi -- metroo. Nii sai hõlpsasti ligi tähtsamatele punktidele. Ning metroo ise osutus samuti parajaks seikluseks. Kui hommikune päike oli meid üllatanud, siis lõunane paduvihm tundus olevat igati ootuspärane. Ligunesime järjekorras, et külastada Westminister Abbey't ja temasse kogutud Briti monarhia tähtsate tegelaste monumente. Big Ben oli tõesti suur, bussid kahekordsed ning politsei hobustel. Täpselt nii nagu koolis "English Book"-ist lugenud olime.
	Ülle: Kuigi meie jalad olid juba eelmisel päeval Amsterdamis kondamisest väsinud, jaksasid nad meid siiski ka Londoni suurtesse ja uhketesse parkidesse -- St. Jamesi parki ja Hyde parki -- jalutada. Nende kahe pargi vahel vaatasime üle Buckingham Palace'i. Juba Hyde Parki juurest tahtsime minna sõitma mõne toreda punase bussiga, aga kuna meie mõistus ei saanud bussiliiklusele pihta (kõik bussid liikusid vales suunas), suundusime meie lemmiku undergroundiga National Gallery juurde, mille siis kahetsusega külastamata jätsime. Edasi piirdusimegi ülevaatamisega. Väike bussisõit, Piccadilly Circus, Soho, siis kellaviiecappucino ja suveniiripoekesed. Vot nii napilt saabki sellest gigantsest linnast aimu, kui aega on 8 tundi.
	Bussi juurde saabudes leidsime, et keegi tubli hing oli juba pajatäie makarone keetnud. Kõht täis, ootas ees järjekordne öine bussisõit, järjest lähemale sihtkohale.
	8. august, kolmapäev
	Raivo: Esimene kohtumine Iirimaaga oli ühelt poolt väike pettumus (randumisel olid näha ainult tossavad korstnad ja tööstusmaastik), samas meeldivat üllatust kaasatoov (Iiri toll jättis meile meie konservid, puistates suure agarusega teisi busse).
	Erinevalt Londoni päevast panime Dublinis rohkem rõhku kultuuri teisele avaldumisvormile -- pubidele. Mõneti seetõttu, et pärast Londonit ei suutnud Dublin midagi nii suurt välja pakkuda. Oli ka siin neidsamuseid busse, losse ja katedraale, äikesevihma (rahet!). Lisaks Dublini kontrastid -- ilusad rajoonid vaheldumisi väga hallide tänavate, majadega. Aga see kultuur hakkas juba ära tüütama.
	Pubisid on erinevaid -- on kesklinna klantsitud ja stiilseid (turistidele ...), äärelinna mõnusaid (kohalikele). Huvitav pub, kus tasub alati Dublinit külastades ära käia, on 3-korruseline Porter House, kus lisaks Dublini Guinnessi õllele valmistatakse üheksat oma maja õlut.
	Mida siis Dublinis proovisime: Guinness, Bemish, Kilkenny, Plain Porter, Oyster Stout, Wrassler's 4x Stout, Chiller, Porter House Red. Oli veel paar marki, mida me ei jõudnud proovida või mis olid juba otsa saanud (nt. 7%-line Au Brain Blasta). Üldiselt oli üks mõnusamaid Kilkenny.
	Ööbima sõitsime ca 30 km Dublinist Belfasti poole. Väikelinnad ja asulad võtsid meid vastu roheluse, kenade majade ja aedade ning sõbralike inimestega, kes põdesid lehvitamishaigust. Ööbimiskoht Iiri mere rannikukõrgendikul (kuhu vihmaga ronimine oli paras katsumus) -- raudtee ja ranna vahel.
	9. august, neljapäev
	Helina: Äratus järjekordse kaubarongi kolina peale. Ja siis Newgrange'i hauakambri poole. Kohapeal selgus aga, et bussitäiel turistidel tuleb nii umbes paar kuud ette broneerida. Siiski õnnestus 11 hauakambrifännil end sisse smugeldada. Ülejäänud avastasid selle muidugi alles bussi jõudes. Evelin: Bussirahvas veetis järgnevad 1.5 tundi Drogheda linnas. Kooparahvas pakkus hiljem lepituseks kooki ja õlut, mis oli nendest väga kena.
	Helina: Belfastis sõitsime bussiga mööda nii katoliiklaste kui ka protestantide tänavaid. Protestantide tänavaid ääristasid Union Jacki värvides äärekivid ning lehvisid samad lipud. Mõnel pool võis märgata ka okastraadiga ääristatud müüre. Katoliiklaste tänav oli veidi kehvemas seisukorras ning GB lipu asemel lehvisid hoopis Iiri lipud ja mustad plagud. Ühel seinal oli mälestusgraffiti võitluste märtritega. Noorimad märtrid alles põlvepikkused poisikesed. Muuseas, küsimusele, kummad siis head on või kumma poolt meie peaks oleme, ei leidnud me vastust ei teoorias ega kogu reisi jooksul real life'is. Lahendust sellele vaenule arvatakse paistvat arenevas majanduses, religiooni ja rahvuse vähenevas tähtsuses noorte hulgas.
	Belfasti kesklinnas -- saanud paar tundi aega ning kaardid kätte -- asusime nautima kohalikke vaatamisväärsusi. Kõigepealt võeti ette White's Tavern, linna vanim pubi, kus mõne aja möödudes olid eestlased tugevas ülekaalus. Siis edasi Morning Stari poole. Pubid olid Belfastis tõeliselt võimsad ja väärt külastust. Eriti Crown Liquor Saloon, mis on maailma uhkeim pub. Muuseas, kui ma Dublinis üritasin vaatamisväärsusi vaadata ja neist üha suuremasse masendusse langesin, siis Belfastis sain ma nipi kätte: Iiri linnad tuleb kõigepealt ilusaks juua! Aga Belfast ON ilus ja glamuurne linn!
	Pidasime piknikku ning siirdusime edasi Belfastist elamusi otsima. Möödusime mõnest kaunist hoonest, trellitatud ja võrgutatud politseijaoskonnast, pildistasime politsei soomusautot ja mõtlesime, et kole rahulik on see linn. Jõudes aga bussi juurde...
	Evelin: ... ootas ees soomusauto kirjaga "crimestoppers" ja kaks politseinikku. Meie bussi eesukse klaas oli sisse löödud. Politsei jutust selgus, et keegi mööduja oli neile teatanud, et bussi lõhutakse. Kohale jõudsid nad õigeaegselt, kuna sel momendil klaas alles pudenes. Seega oli bussi sisemus puutumata. Selgus, et parkimise koht ja hooaeg olid igati vastunäidustatud. Esiteks oli tegu halva kuulsusega (katoliiklaste) rajooniga. Teiseks oli kätte jõudnud aeg, mil vaenupooled omavahel eriti aktiivselt sõdivad. Isegi politsei vormiks olid vateeritud kombinesoonid, kuna väga palju tuleb lahutada tänavakaklusi. Igatahes oli tegu väga õnneliku õnnetusega -- järgmine moment oleks bussist võetud, mis võtta andis, ja seejärel oleks meie buss olnud leekides. Põlvepikkused poisikesed, kelle jaoks võõras on vaenlane, tegid. Või mingid noored. Sest vanad on Iirimaal mõnusad.
	Ööbime väga meeldiva silla all niidetud muruplatsil.
	10. august, reede.
	Matk 15.00 - 20.30, sellest sõitu 2h 25min, läbisõit ~ 40 km, keskmine kiirus 16 km/h.
	Kati: Hommik algas õnneks varakult. Giant's Causeway oli alles turistivaba. See on selline maastikuvorm, et merre kaob Sääre tirp, mis koosneb kümnetest tuhandetest erineva sügavuseni maasse taotud pliiatsitest. Meekärjele sarnaneb kah. Vanasti usuti, et selle tegi hiiglane Finn MacCool, kui ta tahtis üle mere ühele Shoti saarele pruudile külla minna. Tänapäeval usutakse, et selle tegi laava. Ühesõnaga, seal oli palju vaateid, millest mõningaid me ka vaatasime.
	Kl 11 leidsime, et kuna me oleme Iirimaa kommertsialiseerunud vaatamisväärsusi toetanud 260 EEK-ga bussi parkimise eest, pakime oma rattad sealsamas kultuurmurul üha kasvavate inimhordide silme all lahti. Ülbe!
	Matk algas kl 15. Kohe 1. linnas, nii umbes matka 2. kilomeetril oli viskivabrik (Bushmills, nimetab end maailma vanimaks). Mõtisklesime selle uksel ja mingi senitundmatu moraal sai meist võitu: oli päikseline ilm ja sõitsime edasi.
	Siis tuli Dunluce Castle. Sinna sisse ei saanud, sest Visitors' Centre oli ees, kasseeris kõððe ja tahtis audio-visual displayd näidata. Meie solvusime ja sisse ei läinud. Ronisime kalju alla, mille otsas varemed seisid. Seal oli koobas ja kõige all loksus meri.
	Siis leidsime beachi, kus tegijamad meist ujusid. Matk kulges edasi läbi igavate ühetaoliste kuurortite (kus puudus siiski see beachivärk, sest meri oli paras jää) ja caravanilaagrite.
	Siis sõitsime läbi mingitest linnadest. Coleraine'is paukusid kogu meie läbisõidu ajal 5-6 kirikukella. Õhk täitus imelise muusikaga ja naisterahvaste näod helgusega. Kalju: "Mingi purjus munk jäi seal nööridesse kinni ja nüüd ei saa välja."
	Siis hakkasime öömaja otsima. Üks vana tuli üle tee rääkima, et 1 miil edasi on loss ja aiad ja lõvidega väravad. Rõhutas, et eriti head WC-d. Siis jagunes grupp kogemata sektsioonidesse, mida aja jooksul sai kokku 4-5. Enamus lähenes juhuse tahtel lossile nurga alt. Ja nimelt läbi aedade, kus olid 10-20 meetrised mustad taimedest tunnelid ja muud imed. Enamus oli sellest sillas. Siis leitigi mäe otsast eriti vägevad lossivaremed ja lubatud WC-d mingite järgmiste aedade ja müüride vahelt. Kõik sektsioonid olid omavahel juba taaskohtunud. Kuna keegi neid aedu oma eraomandiks kuulutanud ei olnud, jäädigi sinna ööbima.
	Anti: "Kuradi inglased, 5000 a. vana kultuur, aurumasina leiutajad, tehnikageeniused, aga ei oska leiutada neid kraane, kust külm ja kuum vesi ühest tuleks!"
	Kati: Öösel nägin unes, et protestandid pidasid tigedat rallit. Viimane ring oli juba kindlasti real life'is. Müüri taga parklas tehti piruette, mürtsus muusika. Hiilisin ringi, valmis teisi äratama, kui tüübid aeda peaks tulema. Teised hoidsid minu sammude peale telkides hinge kinni. Mehed magasid, see tähendab. Lähema värava oli keegi meist seestpoolt kinni pannud, teisest ei paistnud midagi. Meid ei avastatud ja varsti sõitsid tüübid minema. Hommikul vaatasime 100-meetriselt pangalt alla, rannaliivale oli autojälgedest sõidetud imeilus keldi muster.
	11. august, laupäev
	Matk 930 - 2200, ~ 4 tundi sõitu, läbisõit ~ 60 km, keskmine kiirus 15.7 km/h.
	Kalju: Hommikul ärgates oli kena tõdeda, et ümbrus on endiselt väga kaunis. Algatuseks imetlesime piiskopilossi varemeid. Seejärel tõstsime tempot ja liikusime ~50 km/h mäest alla mere poole.
	Sellest tuli enneolematult üksmeelne rattamatk; põhilise osa ajast sõitsime vastutuule tõttu nii: Veiko ees, 12 tibu meetriste vahedega järel ning Kalju, remondimees ja lohutaja, kõige lõpus.
	Tegime väikese peatuse ühe kiriku kõrval. Sealt väljus vanem daam ja kutsus sisse. Oli tagasihoidlik presbüteri kirik. Daam osutus orelimängijaks ja esitas meile lood "The Londonderry Air" ja "Danny Boy".
	Jõudnud Baykelly istutatud metsamassiivini, tegime maitsva lõunasöögi. Siis hakkas vihma sadama ja siis selgus, et Anti rattakumm on katki. Puhh oli meile õnneks üheteistkümne 26-tollise ratta remondiks eraldanud ühe parandatud sisekummi. -- Sõit jätkus.
	Ja siis -- teeäärne kõrts! Kohe sisse ja õlled rindu, sest juba ammu pole saanud. Ühtlasi teatas kohalik külamees, et Londonderrys toimub protestantide marss ja ärgu me täna küll sinna mingu. Lühidalt öeldes, on harukordselt hea võimalus peksa saada. No ja mis siis -- anname vastu ka! Ostsime ühe sisekummi, mille Anti ilma pikema jututa jälle oma ratta alla paigutas.
	Londonderry äärelinnas sukeldusime 1,5 tunniks hoopis supermarketisse. Ju me siis ei olnud seal kõrtsis piisavalt julgust koguda jõudnud.
	Londonderry -- inimtühi, vanalinnas kõrtsid kinni, akendel luugid ees, mõni vanu inglise mundreid kandev jõuk pidutsemas, politsei samuti vaikselt liiklemas, katoliiklaste rajoonis ülikõrge eraldusaia taga ei mingit elu. Taevas täis helikoptereid. Põlvepikkused poisikesed mängivad katoliiklaste rajooni poole pommide heitmist. Sõbralik vana, kellelt teed küsime, ütleb: "Oi, kahju et te nii hilja tulete -- we've just had a nice little parade here!"
	Täna siin linnas nalja ei saa, asume öömaja otsinguile. Sõitnud 10 km, peatume pubis. Väga aktiivne suhtlemine. (Muuseas oleme jälle jõudnud Iiri vabariiki, s.t. vana raha ära ja kehtiv asemele.) Vaikselt pinda sondeerides saame lahkelt kasutada üht lopsakat heinamaad.
On pime, kell ~2300. Joome viskit (Bushmillsi!), naudime Katrini valmistatud risotto con carnet. Jube hea on.
12. august, pühapäev
Matk 47 km, 2h 35min sõitu, keskmine kiirus 17.3 km/h.
Veiko: Pärast seda, kui kokanaat potipesemiseks isegi minu Eestist toodud mineraalvee üles oli leidnud, suundusime Letterkenny poole. Kusagil 10 km enne Letterkennyt tegime peatuse, et nautida vaadet linnale. Vaade ise ei olnud suurem asi, kuid peatuse tegi tähelepanuväärseks Kalju kehakergendamine. Nimelt õnnestus tal ronida kuhugi, kust ta tagasi tuli, jalad verd tilkumas. Aga ise oli ta õnnelik.
Kohe pärast peatust kukkus tee peale Raivo asendamatu kaaslane mobiiltelefon Nokia. Et kõik oleks täiuslik, sõitis sellest üle ka auto. Lõppes kõik siiski hästi, Nokia jäi tööle ja Raivo oli üliõnnelik.
Letterkenny oli nagu eelminegi linn -- paiknes mäe otsas ja näis olevat üsna armas. Lahkumine linnast viibis, sest keegi ei soovinud pubist vihma kätte ronida. Aga kui me lõpuks minema saime, algasid viperused. Ühel ringteel otsustasid Helina ja Kalju hoopis teises suunas sõitma hakata. Mina olin see, kes püüdis neid jälitama hakata. Kui tühjalt tagasi pöördusin, leidsin grupi asemel samuti eest tühja platsi. No nii, edasi matkan üksi, mõtlesin ma. Kuid juba paari kilomeetri pärast leidsin nii grupi kui ka põgenikud Kalju ja Helina mahajäetud laudas vihmavarjus kalasuppi keetmas.
Pärast lõunat kihutasime mäest alla Rathmeltoni külakesse. Otsustasime vahelduseks uskuda Lonely Planetit, et selles maakonnas tasub  põigata Rathmeltoni ja seal aeg maha võtta. Tegimegi pimesi 20-kilomeetrise kõrvalepõike ja leidsime oma ainsa elava muusika elamuse Iirimaal. Kõrvallauda kogunes pillidega tegelasi, kes pärast mõnd kannu hakkasid vaikselt tinistama, vilistama ja laulma, kõike seda ilma pröökava võimenduseta. Mõne tunni ja kannu pärast olime nii ülevas meeleolus, et kihutasime laulda üürates oma 15 km ilma igasuguse allamäe ja ajatajuta, kuni leidsime end ööbimiskohast jõe kaldalt.
Veiko: Üks kenamaid paiku, mis meil olnud on.
13. august, esmaspäev
Matk 53 km, 3h 20min sõitu, keskmine kiirus 16.0 km/h.
Evelin: Hommikul ärkasime 650, et kokkamisega pihta hakata. Õhtune Carlingupurk käis ringi, kuni Kalju kuulis, et purgis klõbiseb -- "Oh, kas on siin purgis ka mingi meene (vahutekitaja)?" Klõbises jah ja järgmisel ringil pistis tigu pea purgiaugust välja. Kalju: "Täitsa karauul!"
May-Brit: Umbes kl 10 paiku asusime teele. Suuna võtsime VC-le, mis asub Glenveagh' rahvuspargis. Tähendab, osa rahvast sõitis pool päeva ringi teadmises, et sihiks on mingi WC. Olin kaardi peal tähistanud 'VC'-ga rahvuspargi värava ehk Visitors' Centre'i asukoha.
Kohale jõudes võttis meid vastu suurte silmadega piletitädi, kes meid nähes karjatas: "Oh my God!" Näruse ilma tõttu saime allahindlust.Väga sooja vastuvõtu saime kihulaste poolt. Need polnud varem valget inimest näinud ja asusid kohe meie kallale. Pärast kätekuivati all kuivamist, teejoomist ja video vaatamist pisteti meid bussi, mis viis Glenveagh' lossi juurde. Seal ootas ees daam, kes luges peast tekste lossi ajaloost. Lossi tubades oli iseloomulik vanade asjade lõhn. Meeldejäävamateks seikadeks olid voodisseronimise trepp, voodisoojendaja, peeglite ja paljaste meeste piltidega vannituba, hirvepildid. See pervert oli omal söögisaali lasknud maalida elusuurused pildid teemadel "Kaks isahirve võitlemas kuuvalges öös" ja "Järgmisel hommikul olid nad mõlemad surnd". Lossi park oli täis metsistunud rododendroneid, mis Eestis nõuavad happelist pinnast, turbamultši ja suurt vaeva.
Looduskaitsealalt lahkudes võtsid meid vastu mäed -- ees ootas 10 km tõusu. See oli retke raskeim tunnike -- kohati väga halb tee, tuul vastu, vihmasadu. Esimest korda kasutasid osad meist jalgu mäest üles saamiseks. Raivo võttis kanda vastutusrikka lendorava rolli, kasutades kostüümina oma uut punast vihmakeepi.
Pärast tõusu saabus lõpuks langus, mida saatis maaliline vaade -- kosk vasakul, kirik keskel, järv paremal ning külakene järve ja kiriku vahel, vihm igal pool. Möödusime Donegali maakonna kõrgeimast mäest Mount Errigalist (752 m), aga vihm oli ees.
Lõunat sõime umbes nelja paiku -- mahajäetud maja taga platsil -- tuulevarjus, aga mitte vihmavarjus.
300 m lõunasöögikohast võttis meid vastu külm ja tühi kõrts, mille meie täitsime rõõmsa sumina ja U2 muusikaga. Rahvas nõudis endale kuivi mehi. Kamin oli, aga tuld ei saanud -- kütust polnud. Pärast paari kiiret Smithwicksi läksin ja ütlesin, et meie pidime jalgratastega üle nende mägede tulema ja oleme nüüd aluspüksteni märjad, kas me ise peame välja turvast koorima minema. Kõrtsmik soovitas seepeale üle tee asuvat hostelit, kus on paremad võimalused. Aga seal pole ju õlut ja ei läinud me kuhugi! Panime jukeboxi käima, istusime tihedalt üksteise kõrval või mängisime piljardit ja ikka oli hea. Ja siis ta tõi oma gaasikamina välja! Sellest kõrtsist sai päeva tipp ja minule suuremgi kõrtsielamus kui Rathmeltonis. Lubasin teistele üha uusi U2 lugusid valides, et kui nad kunagi kodus seda veel kuulevad, hakkavad nad nutma ja sellesse hetke tagasi tahtma. Alles siis saab aru, kus me ära käisime ja kui hea oli. Minu enda puhul lubatu kehtib.
Lahkusime baarist kuue ja seitsme vahel. Selleks hetkeks olime väga vähe sõitnud. Aga tee baarist meie ööbimiskohani osutus väga meeldivaks -- enamus teest läks allamäge. Pluss jälle see baarist saadud lennukus, mis meid õhtuti pikki trette tegema pani.
Ööbimiskohaks valisime ilusa kollase liivaranna, mille vallide taha jäi varjuline muruplats. Elle ja Raivo valmistasid meile maitsva õhtusöögi ja saime ka törtsu juttu puhuda, kuni vihm meid oma telki ajas.
14. august, teisipäev
Täna olime väga tublid: läbitud 72 km (Sirje mõõt!), väntasime 4h 35min, keskmine kiirus 15.2 km/h.
Ülle: Hommikul telgist välja roninud, nägime kohe, et Raivol oli jälle seljas see paljukirutud lendorava kostüüm, mida ta lubas mitte kunagi enam puutudagi.
Söönud kõhud kisselli täis, korjame oma telgid lehmakookide vahelt kokku ja asume teele Bloody Foreland'i poole, kus peaksid mingid punased kaljud kenasti merre langema. Nende vaatamiseks on küll suisa vaateplatvorm tehtud, aga päikest, mis peaks kaljud punastama panema, pole. Muide, üle kolme päeva on saabunud hommikupoolik, kus ei saja. Bloody Forelandi pärast tegime jälle suure ringi ja tegelikult jäime rahule, sest ainult siin oli selline ehtne Iirimaa maastik vahutava mere, kiviaedade ja tüüpiliste iiri majakestega (valged õlgkatusega Irish cottage'id), millest mõnele ei olnudki euroremonti peale tehtud.
Edasi muudkui sõidame ja teeme peatuse, ootame tagumisi järele ja siis alustama sama tegevust algusest peale. Leidnud esimese sobiva PUBI õlle- ja hügieenipeatuseks, kohtume esimest korda ka teise grupiga, kes enda kallal kihulastel hea maitsta laksnud. Nad näevad huvitavalt täpilised välja.
Edasi ca 10 km spurt ja oleme leidnud lõunasöögikoha ning ka tänased esimesed vihmapiisad.
Pille: Ja hakkaski sadama. Kõhud täis, asusime teele. Kuna väärsusi vahepeal ei olnud, siis ootas meid tihe tihe töö -- sõit lõuna poole. Batmani tuules oli tegelikult sõita täitsa nitševoo.
Teed läksid kohati väga ohtlikuks. Ühe järsu kurvi peal juhtuski õnnetus -- Sirli sõitis teelt välja. Ratas oli "kaheksaks" ja põlved katki. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud ning sõit jätkus.
Eesmärgiks oli jõuda linna nimega Ardara. Jõudnud 15 km kaugusele linnast, otsustasime edasi sõita Kalju kaardilt leitud pisikest teed mööda -- milleks ringiga, kui otse saab. Tee viis üle mägede, kus oli kõnnumaa, suurepärased vaated ning megatõusud, mis enamuse ratastelt maha ajasid.
Ja seal ta paistiski -- meie ööbimislinn. Otsetee viis muidugi PUBIsse, sest täna oli olnud väga pubivaba päev. Õhtuti oli muuseas alati põhjus pubisse minna olemas -- veevõtuvajadus.
Kui õlled joodud, ootas meid rataste juures vanahärra, kes meid oma karjamaale ööbima juhatas -- fantastiline koht: mäe nõlval linna ääres. Vaated: otse -- linn, vasakul -- meri & lambad, selja taga -- mägi, kuhu homme suunduma pidime, paremal -- meie telklaager ja ka mäed, ülal -- taevas, all -- lehmakoogid.
Üldiselt on selline kuiv ja muretu tunne. Homseks lubasid kohalikud "nice weather"-it.
15. august, kolmapäev
Tõeliselt hea matkailm - ei mingit vihma. Tegime korraliku päeva ja jõudsime õhtuks Donegali. Läbisime 80 km (Sirjel ilmselt 85), 4h 58min sõitu, keskmine kiirus 15.9 km/h, max kiirus 54 km/h.
Raivo: Ärkasime samas kohas, kuhu õhtul ennast sättisime. Ilus koht oli. Ööbimiskohal oli ainult 2 viga: lehmakoogid ja palju väikesi (peaaegu mikroskoopilisi) puuke. Tegelikult oli kolmas viga ka: kohalikud virutasid ära 3 paari meie grupi liikmete "meeldivalt lõhnavaid" tosse.
Esimene saavutus oli Glengesh Passi kuru vallutamine -- üpris karm värk, kõik lükkasid ratast mõnes kohas käekõrval üles. Isegi Ülle pidi seda vaatamata oma ratta superülekandele tegema :-)
Siis hakkasime alla kihutama. Ellekas tahtis isegi paar lammast alla ajada. Kiirus ikka üle 50 km/h. Helinal vist ca 56. Läbisime mingi totra kalatehase ja sõime ühe pubi jäätisest tühjaks, ilm oli väga palav.
Teine saavutus - Slieve League'i kaljud Atlandi ookeani rannikul. Pidavat olema Euroopa suurimad kaljud mere ääres. (Langevad oma 300 m otse merre.) Nüüd tuli matkameestele hea mõte pähe (Raivo mõte!) -- läksime ilma rattakottide, telkide ja muu kolata. Rattad tahtsid lausa lendu tõusta. Üldiselt olid tõusud rängad ja tee jube kitsas. Pingutades jõudsime vaateplatvormile. Võimas vaatepilt avanes... Edasi sai kitsal rajal ronida üles kaljudele.
Minule isiklikult avaldasid muljet mägironijaist lambad. Need turnisid otse järsu kalju serval. Kui hakkasime vaateplatvormilt alla liikuma, avanes huvitav kooslus. Lambad turnimas ja kaugemal järsakul varemed (loss või kaitseehitis), ning all mässav ookean.
Nii algas laskumine tagasi pubi ja kottide suunas. Sirje pidurid kriuksusid läbilõikavalt. Üldiselt kõigil kulusid piduriklotsid õhemaks. Pubis õlled, nagu alati.
Suund lõunasöögi poole, koht sadamalinn Killybegs. Seda oli mõnus sõita. Kati korraldas vandenõu ja kiitis oma nunnusid friikartuleid ja küpsetatud kala. Mõnele maitses -- mõnele mitte. Chillikaste kõrvale oli tappev (tuld sai täis). Lõunasöök oli jama, aga nälja kustutas ära. Linn oli armas. Olin nad vist nii üles kütnud, et lõunasöögiga oodati ennastohverdavalt kl 6-ni, keeldudes teel sama raha eest saada olevast restoranipraest: kui fish'n'chips on inglise rahvustoit, siis meie seda ka sööme! Muuseas, kuuma currykastmega maitses väga hea!
Sõitsime Donegali poole, mööda suurt maanteed. Sõit oli nauditav - hea tee ja pikad laskumised. Grupp oli stabiilne ning reibas. TÄIELIK ÜKSMEEL EDASILIIKUMISE SUHTES. Ööbima jõudsime linna serva hostelisse. Pesemised ja muud mõnud!
16. august, neljapäev.
Jälle oli tubli päev: läbisõit 70 km, veidi alla 4 h sõitu, keskmine kiirus 18.5 km/h.
Helina: Hommik Donegalis, kus tunni aja jooksul vaatas igaüks omapäi kirikuid & losse ning shoppas niisama.
Edasine tee läks mööda igavat kiirteed, mis mõjus nii mõnelegi moraalselt laastavalt. Pärast seda tuli mingis linnakeses kohe õlut juua. Mõned nördinud maitsesid sealsamas tänaval veel taevalikke bagette, ning siis edasi Belleeki poole. Selle linnakese nimi oli Ballyshannon ja mäest alla sõites nägin ainsat tõeliselt kaunist linnavaadet Iirimaal. Aga minu tagapiduri-käes oli õun ja pilti teha ei saanud.
Belleekis külastasime portselanitehast. Paari raha eest sai seal vastiku ülbe giidi saatel ringi käia. Ekskursioon ise oli lahe, sai vaadata, kuidas teised tööd teevad. Iga tööline tegeles ühe kindla liigutusega. Näiteks veeretas mammusid portselanvaasi kaunistuseks. Raivo: "kaheksa tundi päevas, seitse päeva nädalas ja siis mingid turistid jõllitavad kah veel!"
Lõunaks kogunesime tehase taha mäele ja läks kokkamiseks. Vahepeal käis pealik poes ja tõi õlut, tänu sellele sai jälle jõudu edasiminekuks. Üldse käis mingi üleüldine lepotamine. Mis imelik oli, oli see, et pubis me sel päeval üldse ei käinud. Päike hakkas veidi kõvemini naeratama ja selle peale kurtsid 3-4 inimest tõsimeeli, et saavad kohe päikesepiste!
Evelin: Jälle ratastele ja leidsime (nii mõnegi arvates) ühed ilusaimad lossivaremed (Castle Caldwell). Loss oli ehitatud 17. saj. ning järele olid jäänud vaid luuderohtu kasvanud seinad ja paar torni. Keegi mainis, et asi sarnaneb Okasroosikese lossiga, millest paremat võrdlust on raske leida. Loss oli viimase peal: ei viidud bussiga kohale, ei näidatud video pealt ajalugu, ei pidanud kuulama giidi plaminat ja põhiline -- ei pidanud maksma.
Helina: Edasi viis meid tee Boa saarele. Kusagil teeäärses vanas kõrvalises surnuaias oli Januse kuju, mida Kalju ja Katrin ka kaemas käisid. Ülejäänutel oli aga kiirus suur ja kihutamine kontides ning jäigi Janus nägemata. Raivo arvates polnud sest midagi, sest mis sa ikka sest allameetrisest könnist passid, hirmus vana teine veel pealekauba. Tilluke surnuaed oli eramaal lehmaaedikute vahel, rahvast hoiti sealt eemal, üksainus hädine võssakasvanud viit oli. Aga otsisime Kaljuga Januse üles. See peaks olema Iirimaa vanim raidkuju, 2000-aastane, rooma kahe näoga hea alguse jumal. Sellest tuleb jaanuar.
Edasised kilomeetrid läbisime juba ööbimiskoha otsimise eesmärgil. Jõudsime Kesh'i välja. Seal leidsime vanemehe koerakesega, kes meile lahkelt oma heinamaad lubas.
Õhtul saime veel teada, et buss tuleb meile järgmisel hommikul kell 12 järele ning peale tõeliselt nämmut õhtusööki ja väikest suhtlusringi saabus meie laagriplatsile öörahu.
17. august, reede
"Matkaarsti meenutusi"
Matk oli jama! Ei ühtki verist kõhulahtisust, lahtist luumurdu ega koomat.
Kõige levinum ihuhäda oli puukofiilia (ld. Ixotophilia). Mõned matkalised, eriti üks (hüüdnimega "prükkar"), meelitasid eriti palju puuke ligi.
Teine levinud ihuhäda oli kratsimistõbi, mida põhjustasid kihulaste hammustused.
Ainsaks meditsiiniliseks lohutuseks oli üks katkine põlv, mis algul tõotas suuremat kirurgilist manipulatsiooni, kuid hiljem osutus seegi kosmeetiliseks probleemiks. Tablette, mis enamikule inimestele on igapäevane leivakõrvane, kulus matkal üllatavalt vähe, mis viitab veelgi, et tegemist oli ebaterve üritusega.
Lõpetuseks tahaks kõigile kaastervetele soovida mõnusat eksitus letaalist.
Dr. Anti
PS. Täna me ei teinud mitte midagi. Iirimaa on vana käkk ja kiusab turiste.
Kati
18. august, laupäev
Sirje: Hommik algas Jänese (Tarmo) kiremisega. Kell 7.20 ärasõit.
Otsisime, otsisime, otsisime ja leidsime. Mille? Ballywaghani ja Lisdoonvarna vahelt leidsime DOLMENI. (Poulnabrone'i dolmen, enam kui 5000 a vana hauakamber. Kivijalgadel seisab 5 t raskune kiviplaat. Kunagi olid jalad maa all, siis viis erosioon mulla minema ja paljandus niisugune ilus kivimaastik nimega Burren, dolmen jäi sellele seisma.) Dolmen oli oodatust palju väiksem. Tundsime end petetuna. Aga õnneks oli samas looduslik konstruktor, millest ehitasime igaüks omad tillukesed dolmenid. Raul (arhitekt) tegi tornikesega dolmeni.
Kalju soovis kaljusid. Sai mis tahtis! Cliffs of Moher on 200m kõrguse pangana ookeani piiramas. Kaljud olid vägevad. Imetlemist segasid turistiparved ja vihm. Parklas bussi kõrval demonstreerisime Saksa turistidele toiduvalmistamist vabas looduses gaasipriimusel. Uudistajaid oli palju. Meil oli võimalus pildistada filmijaid.
Kell 1300 - 1700 Limerick -- linnaluba. Vaatamisväärsused: kirik -- Mary's Cathedral (1168), kindlus -- sünge, vihmane; kaubandus -- vein, õlu jne.
Kaur: Järgmine (juhuslik) peatus -- Matrixi loss -- vanim loss Iirimaal, kus praegu sees elatakse.
Väike sakilise torniga ehitis on väljast üsna vähelubav. On õhtune aeg ja me plaanime vaid korra kindluse ümber tiiru teha. Aga läheb teisiti - samal ajal koos meiega jõuab lossi selle perenaine, karismaatiline keskeas daam, kes meid lahkelt sisse kutsub ja juttu räägib:
Lossi vanust ei tea, aga aastal 14xx mõrvati siin üks hertsog ja siis pidi ta olemas olema. Lossis olla olnud vinge raamatukogu täis salajasi ja maagilisi teoseid; inglaste Iirimaale tulles kahmas Elizabeth I õuenõid selle kõik endale. Sedapidi ja muudpidi on loss -- perenaise järgi -- seotud Püha Graali ja kuningas Arturi, templirüütlite ja vabamüürlaste, Siioni tarkade ja Egiptuse jumalate, Briti impeeriumi idee tekke ja Star Warsiga. Kuulame pikalt, on päris lõbus.
Perenaise müstifikatsioone toetab visuaalselt tema isa -- tudisev, lakkamatult suurt võtmekimpu kõlistav vanamees, kes on nagu tegelane mõnest vanast õudukast või "Kuningas Stahhi ajujahist". Aga papi on tudinast hoolimata päris käbe ja teeb meile lossis ringkäigu.
Raamatukogus on kaminapealne sein täis vanu relvi ja rüüsid. Sakiline kahekäemõõk olla pärit ajast, mil visigoodid Roomat rüüstasid -- ehk siis üle tuhande aasta vana! Näeme salakäike, mis viivad salakohtadesse, kuhu praegused elanikud ei ole iial pääsenud; kabelit kellaga, mida võib ükskõik kui palju helistada, sest naabreid siin ei ole; kambrit jaapani kunstiga. Lõpuks ronime lossi katusele ning kuulame seal (vihma käes seistes) ära papi eluloo ja kiidukõne Iirimaa ilmale (-- "Täitsa vahemereline kliima!" -- papi ise on Kanadast).
Lossi tegi korda perenaise kadunud mees, kes oli USA lennuväekolonel ja ilmselt üsna rikas. Aga naisel pole raha (Anti diagnoos: naine lõi mehe raha läbi ja räägib nüüd mehelt kuuldud tarkustest kõrva taha pandud palukesi) ja loss kipub lagunema. Igatahes pakub perenaine kõigile võimalust sinna tulla ja eluaseme eest tasuta tööd teha. Lubame selle üle mõtelda ja lahkume bussi.
Sirje: Telkima jäime ~10 km kaugusel Killarney linnast. Kaheks tunniks sõidutas buss soovijad linna litutama. Seltskond jagunes matkagrupiti kaheks, erinevatesse pubidesse. Kuna oli laupäeva õhtu, olid kõik baarid täis. Kes otsib, see leiab! Meie leidsime. Kell 2400 laulsime sünnipäevalapsele May-Britile õnnitluslaulukese.
19. august, pühapäev
Iirimaa kõrgeima mäe päev. Tööd tuli teha 5.5 tundi, läbisime 16 km (jalgsi).
Veiko: Hommikuse bussisõidu ajal anti May-Britile sünnipäevakink -- veinipudel ja kalender. Kalju tegi ettepaneku avada pudel alles mäe tipus ja arvatavasti seetõttu enamik sinna roniski. Mäe juurde viiv autotee oli iirlastel unarusse jäetud ja bussijuhtidel (Mõmmil) tuli saega mööda bussi katust ronida. Turistiraamatud vaikisid selle mäe hoopis maha -- ilmselt oli nii ohtlik.
Mäe juurde parkimisplatsile jõudes soovitati läbi lugeda mägedes hukkunute mälestustahvlid ja pärast seda tehti korraldus kuue tunniga mäe otsas ära käia. Mägi ise on 1041 m kõrge ja nimeks oli Carrantuohill.
Tipu poole teele asusid kõik, kes suutsid veinist lugu pidada. Tee tippu ei olnud kuigi raske. Esialgu tuli jälgida, et ei astuks loomade sitahunnikutesse, pärastpoole lisandus püstloodis ojasäng ja pori. Kolme tunniga üles, tegime sünnipäevaveini lahti ja siis paari tunniga alla. Muuseas, mäetipp oli pilves.
Sirli: Meie suur ja armas liikumisvahend ootas meid ainult veits vales kohas. Nimelt ei lubanud üks vanapapi bussi oma maa peale parkida ja seetõttu seisis buss otse keset kitsast teed, nii et autod vurasid mööda sõita üle taadi muru.
Veiko: Siis kähku bussi filmi vaatama. Filmi ajal sõitsime läbi ka mingist Killarney rahvuspargist, kus olevat olnud väga kena loodus.
Ööbimispaik oli jälle kõige kenam, mis meil olnud on. (Veiko on lugenud Ülari grupi Transilvaania matkapäevikut.)
20. august, esmaspäev
Evelin: Hommik. Mäel käinutel on millegipärast raskusi kulgemisega, eriti keeruline on bussitrepist üles saada.
Liigume mööda Beara poolsaart edasi, et avaookeani juurde jõuda. Teed on kitsad ja kurvilised nagu eilegi, aga Mõmmi ja Erkki ei virise!
Läbi ilusa looduspargi sõites vaatame Kivirähu "Lotta" multikat, kuni lõpuks tekib tasku, kus saame bussi kinni pidada ja ookeaniõhku hingata. Loodus on super -- ookean sinine, kaugemal mäed, kus paistavad kiviaedadega ääristatud niidud, päike paistab.
May-Brit: Esimene suurem peatus oli Corki linnas. Me Eveliniga kasisime end bussijaama WC-s, tutvusime kaubandusega, kulutasime raha ja kuulasime ilusat tänavamuusikat. Kaks tundi oli nagu niuhti kadunud.
Kilkennys jäi meil käimata, ookeani ääres elust mõnu tundmine kahanes 15 min kiirujumiseks Ardmore'is.
Enne 2100 jõudsime Rosslare'i ja otse laevale -- ilma igasuguste probleemideta. Inglismaale, Pembroke'i jõudsime kell 2 öösel.
Esimene asi, mis mulle meenub Iirimaast, kui ma sellele tagasi mõtlen, on pidev IEP ja GBP tõstmine rahakotis ühest taskust teise.
21. august, teisipäev
Pille: Hommikune riisiroog kulus sekundiga. Nii et järgmisele toidukorrale seemet ei jäänudki. Mõnd aega sõitsime teadmatuses ning siis avalikustati plaan -- peatume paar tundi Oxfordis.
Oxford oli tore linn. Kolasime ülikooli kompleksides, kugistasime sandwiche ja nautisime vanalinna tänavaid. Terve linnatäis helekollast puhast gootikat -- mäherdune ilu! Antud aeg (linnaluba) jäi väga väheseks, kuid midagi polnud parata -- sõit Londoni poole pidi kärmelt jätkuma.
Ülle: Ja see sõit oli jube, pikk ja päike lõõskas bussi, mis jaksas! Mõned tukkusid, mõned tegelesid buliimiaga (vähemasti Kalju tema enda väitel) ja väga paljud köhisid. Selle viimase järgi võiks arvata, et tegemist pole mitte vaprate jalgrattamatkajate, vaid tiisikushaigete bussiga.
Pärast poolepäevast ümber Londoni sõitmist oleme lõpuks laeva jõudnud ja okupeerinud mõlemad ühiskondlikud duširuumid. Puhas olla, vat see on alles mõnus tunne!
Prantsuse piiri ületamine läks valutult, keegi ei tahtnud näha ei meie passe ega järelejäänud konserve.
Enne pikemat öist bussisõitu jalutasime veel Calais' linna muulil ja siis algas tee Kölni poole.
22. august, kolmapäev
Elle: Hommik tõotab tulla ilus e. päikesepaisteline. Äratus ei tea kus Saksa parklas.
Raivo: Nii nagu hommik tõotas -- nii ka läks. Jube palav ilm. Vaatamata sellele oli Köln üks tore saksa linnake ühe jubesuure katedraali (sisse sai tasuta) ja pisikeste kirikutega (mis erinevalt Iirimaast ei olnud teps mitte varemetes).
Ja nii see päev mööduski...
23. august, neljapäev
Helina: P o o o o o o o o . . . . o o o  la !
Õhtul Kaunase mäel oleng, mis muutus joominguks. Esines ansambel "Red Hot Chilli Kakofoonikud", oli lahe. Rohkem ei mäleta.
"Matkaarsti meenutusi (järg)"
Tänan Sind, kes Sa oled seal üleval ja võtsid kuulda minu tagasihoidlikku palvet ja saatsid tõved nuhtlema meie matkaseltskonda. Lausa imekauni muusikana kõlasid erineva kõrguse, tämbri ja tempoga esitatud köhatused ning röginad! Minu kui tableti-diileri tähtsus tõusis haripunkti. Kahjuks, vaatamata füüsilistele ja vaimsetele vintsutustele, säilitas enamus reisiseltskonnast hea tervise ja elurõõmu. Arvatavasti oli see põhjustatud rohkest õllejoomisest ja ðokolaadisöömisest.
Ilusat apoptoosi soovides dr. Anti