|
London & Iirimaa 2001 |
 Reisid
|
|
 Kõik pildid
Kati päevik
Tegelikult tahtsin ma Iirimaa rattamatkale minna, kuid ma olin Horvaatia matkal just käeluu katki kukkunud ja ei saanud ratast puutudagi. Iirimaale läksin ikka, aga selle aja, mis teised lausvihmas ratast panid, mõnulesin mina Londonis. |
|
|
|
|
Intro |
| ... tegelikult tahtsin ma siis Puhhiga Iirimaa rattamatkale minna, aga Horvaatias katki kukutud käeluu ei lasknud rattaga sõita. Iirimaale läksin ikka, aga siis, kui teised lausvihmas ratast panid, mõnulesin mina Londonis. Ja hästi tegin, sest London on üks tõega väärt linn!!
|
Kaur @ Sloane Square |
| Kogu action toimus augustis 2001.
|
|
| Tavaline reisi algus: öö tööl, hommikune segane pakkimine, kiirustav-närvilik kodust lahkumine. Aga juba bussi juures on aega küll. Jarmo pakib - topib, pressib - kola bussi; see võtab aega ja on lõbus vaadata.
Kõik mõnitavad. |
| Enne Iklat selgub, et keegi on maha jäänud. Peataolek, käegalöömine, edasisõit. Hiljem selgub, et vaeseke on päevad segi ajanud :( |
| Inimesed tutvustavad ennast ja pakuvad selle juurde veini. Minu supermarketi allasajakroonine saab veinispets Urmase käest hirmsasti kiita! Ja minu Viru Valge läheb altkäemaksuks Leedu piirivalvurile, kes seda kindlasti samuti kiidab. |
Meie titt
Meie kokk |
| Õhtu. Leedu → Poola piir. Sajab. |
|
|
| Kuna EU nõuab bussidelt regulaarseid peatusi ja Saksa polizeile vahele jääda on paha, tuleb Poolas puhata. Kell 13 jõuame Wilkowa pisiasulasse. Päev tobedat, aga mõnusat logelemist! On ilus päikseline ilm, sooja veega järv, kaks 24h poodi. Kes mängib sulgpalli, kes püüab kala, kes lihtsalt päevitab. Urmase grupp teeb ekstreemi - keedab tigusid. Üldiselt - kuurort! Seda muljet ei riku isegi õhtune paduvihm. |
| Õhtul saab Kalju telgis kaarte, viskit ja veini. |
|
|
| Ärasõit kell 4.30. → Saksamaa, → Holland. Viimased tutvustajad. |
| Õhtu Amsterdamis on selline tavaline. Hulgume linnas, sööme India restoranis, hulgume PL rajoonis. Mina eksin päeval ära ja Kati vist ka, midagi muud huvitavat ei juhtu. Sajab pealegi. Coffeeshop’is ei käi vist keegi. Kati on eriti tujust ära, sest tema arust on Amsterdam üks koledate inimeste kole linn. |
|
|
| Ärasõit kell 00.30. → Calais, sealt üle kanali laevaga Inglismaale. |
Inglismaa äär
|
|
Laevalt vaadates paistab Inglismaa nagu hiiglaslik vaniljekreemi tükk. Doveri valged rannakaljud on päikese käes lumivalged ja langevad otse merre. Ainult mastaabid on kuidagi suured, sest kreemitüki otsas paistab tibatilluke loss. |
| Saame kõik Inglismaale, isegi Jarmo, kelle plaan 5-kuune laps rattamatkale viia äratab piirivalves kerget kahtlust. Mõmmi sõidabki vasakus teeääres! |
| → London. |
| Läbi äärelinnade (väga kaunid, natuke nukulikud asulad - kusagilt ei ole paista, et on aasta 2001), üle Toweri silla, üle Southwarki silla, uuesti üle Toweri silla →, uuesti üle Southwarki silla → Toweri silla taha parklasse. Bussil on siin kohustuslik 8-tunnine peatus ja rahval sama pikk linnaluba. |
| Meie Katiga jõudsime selle 8 tunni jooksul tervele Kesk-Londonile tiiru peale teha. |
→ Tower Bridge ja Tower.
Hakkab vastikult sadama - alguses vähe, siis aina rohkem ja rohkem. |
Lihtsalt Maria
|
| → St Pauls'i katedraal. Läheme sisse. SP on üks suur tükk üleshaibitud kitši. Aga meie oleme rahul, sest esiteks siin sees ei saja ja teiseks saab ronida TORNI!!! Meil on selle suvel Horvaatiast saadik kirikutornidega mingi omamoodi suhe. SP torn on u 100 m kõrgune ja sealt avaneb Londonile tõeliselt hea vaade. Lisaks annab trepist ülesronimine sooja ja kuivatab riided ära. |
| SP välistrepp on turistide piknikukoht. Meie kasutame teda MARIAGA kohtumiseks. Jätkamegi oma Londoni-tuuri Maria hüpleval kaasabil: |
| → Covent Garden, vana turu- ja ooperikoht; |
→ Chinatown - hädine ja igav;
Siin näeme DAVIDIT ja võtame tema ka kampa; |
| →
Piccadilly Circus ja Leicester Square - mõnusalt rahvarohked ja suurlinlikud väljakud; |
Hispaniolad
Piccadilly Circus'el
|
→ Buckinghami palee - ilmetu majakolakas;
Narrin Davidit, näidates B.P.-le ja küsides, kas palee on selle maja taga. |
→
Westminister Abbey
Kirik ise on kinni, aga siseõu on avatud ning Davidi ja vahepeal üles korjatud SUE English Heritage seltsi liikmekaardid aitavad meid sisse Chapter House’i. 13. sajandi põrandaplaadid - väike, aga huvitav koht.
Tuleb Urmas ja vabastab meid mõneks ajaks Mariast. |
→ Parlamendihooned ja Big Ben - on uhked küll.
Sue ja David lahkuvad Davidi sünnale pubis, kuhu ma hiljem järgi pean jõudma. |
→ Jalutuskäik piki Thames’i lõunakallast bussini.
Teel näeme ära veel hulga Londoni vaatamisväärsusi, sh London Eye (maailma suurima vaateratta) ja Tate Modern’i (industriaalstiilis kunstigalerii). |
| Maria jõuab ka bussi juurde. Kati annab talle tüki musta leiba, nagu libahundile. |
| Buss Kati ja muudega sõidab Dublinisse. Mina võtan oma koti ja kõnnin läbi kogu Londoni linna Davidi sünnipäevale. |
| Davidi sünna Waxy O’Donnel’si pubis on minu jaoks igav: lärm on nii suur, et mina ülelaua-vestluses kaasa rääkida ei saa - kõrv ei haara võõrast keelt. Noh, ajan siis inimestega ühekaupa juttu. Kell 11 pannakse pood kinni (valitsuse nõue - et tööinimesel oleks aega hommikuks kaineks saada) ja meie läheme naaber-restorani sööma. Siis tuleb välja, et kuigi joodi ainult õlut ja vähe, on kõik väga purjus ja läbustavad rõvedalt. |
Canary Wharf
|
| Aga see kestab vähe aega, siis läheme D&S koju. |
| David ja Sue elavad East Endis (Docklands, vana kaubasadamate ja dokkide piirkond) 20-korruselise maja 20. korrusel. Vaade linnale on kaunis nii päeval kui öösel; Tower Bridge, St Pauls, City, London Eye on kõik nagu peo peal. Kohe nende lähedal kerkivad Londoni uue finantskeskuse Canary Wharf'i teravatipulised pilvelõhkujad. |
| Mulle antakse korteriperemees TONY tuba. Avaneb veider pilt: võimatult segamini toas (“uskumatu, ta on seda sinu tulekuks kraaminud!” imestab Sue) domineerivad naiste kingad, naiste riided, make-up, parukad... mis värk? Selgub, et Tony on tõsine cross-dresser. Sue kommentaar: “he is actually straight, although it may be a bit difficult to believe”. |
| Ajame veel pikalt juttu, siis → uni. |
|
| Pikk uni, VANN, brunch S&D seltsis, ja siis jalutama. |
→ Baker Street.
Õpin selgeks metroo ja sõidan otse Baker St. jaama.
Jaama ees ilutseb Sherlock Holmes’i pronkskuju. Kuju kõrval on mr Holmesi lihast ja luust inkarnatsioon - naeratav, piibuga ja väga fotogeeniline.
Baker Street on oma Regents’ Park’i poolses otsas väga ilus. Jalutan vaateid vaadates ja oma siinolemist nautides kesklinna poole, kui taevasse kerkib tige must pilv. Põgenen meeletu vihmavalingu eest kohvikusse ja jälgin, kuidas padukas tänava paari hetkega rahvast puhtaks lööb - ei mingeid vihmavarje ega jopesid, kõik lihtsalt kaovad. Aga õnneks saab vihm otsa kiiremini kui minu kohv, ja kohe on päike jälle väljas. |
Korstnad Hampsteadis
|
→
Lillywhites', Piccadilly suur spordipood.
Sinna tuleb ka Maria, edasi |
| → Harrods’i kaubamaja. On suur ja ilus vaadata küll, iga saal lõhnab erinevalt. |
→ Kensington.
Sõidame kahekorruselise bussiga Kensington High St.-le. “High Street” tähendab mingi linnaosa või äärelinna peatänavat, kuhu on koondunud poodide ja kõrtside hordid. Maria läheb sealt koju, mina jään ringi jalutama - näen kogemata ära Kensingtoni lossi, surfan poodides ja kõnnin rahulikes elamurajoonides. |
→ Notting Hill.
See on Kesk-Londoni kõige maalilisem elamurajoon ümber samanimelise künka, mida Maria mul vaadata soovitab. Kaunid pastelltoonides majad, igaüks teisest natuke erinev, aga kõik omavahel kenasti kokku sobimas. Rajoon on selgelt väga kallis, sellele viitavad ka majade ees seisvad autod - Z3, 840, S-Type on siin tavalised esinejad. |
Notting Hill
|
|
| → Oxford street |
| → Soho |
| ja siis koju tagasi. Kell on 11 millegagi. Arutame pikalt Londoni linna. |
|
|
|
| Vihmane poepäev: Oxford st. ja Harrods. |
Notting Hill
Notting Hill
|
| Hommikul: näen Mithrase templit, mille kohta ma Londoni kohta infot kogudes lugenud olin - see on rooma-aegne kristluse-eelne tempel. Mithrase templid olid arhitektuuriliselt kristlike kirikute eelkäijad. Mitraism ise oli kristlusega konkureeriv karmide meeste verine usk; kristlased nägid omal ajal kõvasti vaeva, et seda maatasa teha, seepärast pole selle templeid eriti säilinud. Seda naljakam on selline asi keset Londonit. Järel küll ainult vare, aga kui see pärast II maailmasõda leiti, tekitas seegi siin palju elevust. |
| Vaatan ka Guild Hall’i: on ilus küll. |
| Täidan Pizza Hut’is kõhu pastaga ja olen paksult rahul. Teenindus on Londoni Pizza Hut’is parem kui suvalises Tallinna restoranis. |
| Suurema osa päevast hüppan Oxford Streetil poest poodi - sajab, midagi vaadata ei taha. Harrods’ist ostan jooksusärgi. Odavam kui Tallinnas! |
| Siin on praegu suvelõpu-allahindluse (sale) viimased nädalad; kauplused on poest üpris tühjad, järelejäänud kraamist püütakse madalate hindade abil lahti saada. Aga mulle ei meeldi Londoni poed. Nad on liiga pisikesed - ühe suure poe asemel on sama keti sada pisikest outlet’i, mis kõik ühte ja sama kraami pakuvad,
nii et poode on palju, aga valikut ikkagi vähe. |
| Näen Victoria & Alberti muuseumi ja Loodusajaloo muuseumi hooneid. Imposantsed, ehk isegi ilusad. |
| → koju õhtusöögile. Üllatus - pasta! |
| Ajame Sue ja Davidiga pikalt juttu. |
|
| Pildipäev! Võtan esimest korda fotoka kaasa. Ilm on kah hea - vahelduv pilvisus. |
Kaur & David @ Greenwich
Canary Wharf üle Greenwichi
|
→ Notting Hilli ja Portobello Road’ile.
Portobello Road on Notting Hilli lähedane tänav, Londoni kõige värvilisem koht - iga maja on kärtsu tooni. Siin peetakse laupäeviti turgu ja kord aastas Notting Hill’i festivale. Tõttan neid kohe hommikul vaatama ja pildikasti ajama. |
| → St Pancras’e raudteejaam, Sue soovitatud Victoria-aegne võltsgootika. |
| Lõunaks tagasi D&S juurde, sest meil on plaan täna Greenwich’i jalutama minna.
|
| Greenwich on Londonisse sisse kasvanud asula, D&S kodust üle Thamesi kagus suunas ja üsna lähedal. Kuna Greenwich asub jõe ääres otse enne Londonit ennast, on seal palju igasugu merevärki. On mere-akadeemia ja mere-muuseumi tohutud hoonekompleksid. On samasse seotud kolmemastiline purjekas “Cutty Sark”. Ja vist ka kogu see observatooriumi-värk on merega seotud. |
| Kohalike jaoks on Greenwich popp jalutuskoht. Null-meridiaani juures on pildistajate saba. Tähetornide taga on suur park päeva veetvate londonlaste ja küpsist norivate oravatega. Jalutame pargis, S&D söövad mingit jubedat keemiat (roosa vaht, mis ei meenuta umbeski mitte midagi looduslikku), vaatame roosiaeda ja pargivalvuri maja. Lõpuks jalutame läbi Greenwich’i külast, mis on ka päris kena. |
| D&S lähevad koju, mina sõidan rongiga tagasi linna ning vaatan üle |
| → Temple’i rajooni - vana templirüütlite ordu asukoha - ja |
| → Strand’i tänava, mis on Londoni vana peatänav ja seetõttu vanu tähtsaid maju täis. |
| Siis saame uuesti kokku D&S’ga ning nende sõbra Matthews’iga ning läheme SUSHIT sööma. |
| Sushi-baar Brewer’s St. alguses on omapärane. Rahvas istub ümber suupisteid kandva liikuva lindi ja haarab sellelt palukesi. Arvestamine kaib pärast taldrikute järgi, eri hinnaga palukesed on eri mustriga taldrikutel. Kaks kokka teevad suupisteid otse meie silme ees - meil oleks nagu loožikoht. Efektiivne - ja maitsev, ukse taga on pidev saba. |
| → kohvik, → koju. |
|
| Hulgun Mariaga Portobello Road’il, siis üksi Charing Cross Road’il, käin S&D juures lõunal, siis Mariaga Chelseas ja Hampsteadis. |
Portobello road
David, Tony, Sue
|
| Laupäeva hommikuti muutub Portobello Road Kadaka turu Londoni filiaaliks. Pikk tänav on täis antiigikauplusi, müügiletikesi ja sagivaid inimesi. Müüakse kõike, gaasimaskist lauahõbedani. Ilusad värvilised majad annavad sellele maalilise tausta. |
| Charing Cross’i lähen Davidi soovituse peale kasutatud raamatute poode vaatama. Neid on siin palju ja igasuguseid. |
| Lõunal ajame Tony’ga juttu. (Ta on paariks päevaks koju saabunud. Mina magan nüüd elutoa põrandal. Tony on umbes 50-60 aastane hallipäine ja kondine meesterahvas, elukutselt ehitusinsener, kutsumuselt transvestiit ja tantsufänn - väga lahe sell.) Ta peab mulle pika loengu tangost. |
| Jään Maria juurde hiljaks. Püüan kiirustades kaardi vaatamise asemel teed küsida, aga kohalikel pole aimugi, kus on Alberti sild; kulutan aega ja saan lõpuks nii segased juhised, et teen suure ringi. Linn on liiga suur! |
| Alberti sild peaks olema ilus, aga ega ikka eriti ei ole. Chelsea ise ka ei ole. Kallis on ta vist küll. Näeme ühte eriti vinget autot (must, eest nagu vormel, neegrid käivad ringis ümber ja imetlevad). |
| See on üldse täitsa metsik, kui palju on Londonis ilusaid ja kalleid elamurajoone. |
| Joome ühes mõnusa kohviku taga-aias kohvi. Barmän on Tallinnas käinud ja imestab meie üle väga! |
| → bussiga Hampsteadi. |
| Hampstead on eeslinn, mis oli Londoni kunsti-inimeste pesa oma roheluse, maalilisuse ja rahuluse pärast. Kõik kolm omadust kestavad siiamaani (ma panin juba Londonisse sisse sõites tähele, et eeslinnad on nagu oma ehitamise aega kinni jäänud). Hulgume ja oleme väga rahul; see on kesklinnaga võrreldes midagi täiesti erilist. Iga uus vaade ja uus tänav on mingit uut moodi mõnus. Tuju on täiesti taevas - see paik on nagu Londoni Kadriorg! |
Hampstead
|
| Hampstead on künklik. Sealselt heinamaalt (Hampstead Heath) peaks Londonile imekaunis vaade avanema, aga sinna me ei jõua. |
| → D&S juurde õhtustama. Neil on järjekordne ex-N-Z paarike külas. |
| - - - - - - |
| Vahepeal on tekkinud idee minna Londonist lõunasse Arundale’i lossi vaatama. Minu ettepanek selleks auto võtta leiab hea vastuvõtu, aga ei osutu nii kiiresti teostatavaks. Siin tuleb kõik asjad aasta otsa ette broneerida, siis saab nad mõistliku hinnaga ja kindla peale. Aga et täna tahate homseks autot... no ei mitte! |
|
| -- Ma olen enamiku Londoni “must-see” asju ära näinud. |
Notting Hill
|
|
|
|
|
|
|
|
| Pärast väga pikka ja aeglast hommikut jõuame (S, D, M, mina) Londoni Towerisse. |
| → Punakuub (Yeoman Warden, Beefeater) räägib tund aega Towerist ja hukkamistest. |
| → White Tower: relva ja raudrüümuuseum. |
| → Jewellery: Inglismaa krooijuveelid. Varem oli siia meeletu saba, nüüd on rahvast vähemaks jäänud. Murrame läbi nõmedaid filme (coronation etc) vaatavate masside tegelike kalliskivideni. Kroonid, mõõgad, igavad kuldnõud. Näeme pooljuhuslikult kahte maailma kuulsamatest teemantidest: Koh-I-Noor ja Cullinan I. |
| → müürituur. Siin on ka teemantide leidmise ja lõikamise teemaline näitus, kus nende koh-i-noorte ja cullinanide kohta palju rohkem juttu on. |
| Sue shoppab kaks! tundi Toweri nännikates ja ostab mitmeid raamatuid ja postkaarte. Kokku oleme Toweris 4.5 tundi. Täitsa tore koht! |
| → Pizza Hut. Saadame S&D oma teed ja läheme Mariaga sõõma. Sue on paksult mures, et kas me ikka pizzahüti üles leiame. Tülikalt emmelik tüüp! |
Parlament |
| → Hulkuma. Piccadilly, Leicester Sq., Soho; Covent Garden, Thamesi lõunakallas, Westminister. On õhtune aeg ja pime. Maria pole siia õhtul/pimedas kunagi tahtnud tulla, nii et tema jaoks on õhtuse linna nägemine elamus. Palju rahvast, kära, muusikat. Koht kaardil, kus on kirjas “Soho”, on vaikne, pime ja välja surnud. |
| Aga parlamendihooned (ja muud) on jõelt vaadatuna vinged küll! |
|
|
|
|
| Varajane äratus ja linna Dublini piletit ostma. See on suur tsirkus, tahetakse teada mu vanust ja palju muud. Aga müüjatädi lubab kindlasti Tallinna tulla. |
Pilet käes, lähen Sue soovitusel Londoni muuseumi nännikasse. Saan muuseumi sissepääsu otsides väga kurjaks, sest maja on nagu kindlus, ei ust ega akent ees, ainult sildid “Museum of London” ja “Tule astu sisse!”.
[David õhtul: “they tried to be ‘clever’ and build cunning buildings where the only way to find anything was to follow a dotted line”]. See käis siis Londoni 70. aastate arhitektuuri kohta. |
| Muuseumi poes näen Mithrase templi raamatut. Loen ja on huvitav. Aga ei osta ma siit küll midagi. |
| Jalutan ülejäänud päeva piki kesklinna ja kesklinna poekesi. Ainus asi, mille ma ostan, on d20. Pean St. James’i pargis piknikut, teen Thamesi kaldalt ööpilte ja olen endaga äärmiselt rahul. |
Parlament + Big Ben
|
| Paar meetrit Piccadilly’t jookseb mulle järgi tibi ja pakub ennast (või kedagi teist? ma ei hakka uurima). Väga otseselt: "Do you want sex?". Kohmetun ja valetan, et ei. |
| Muid arusaamatuid, aga selgelt illegaalseid pakkumisi tuleb sealkandis uitajale ka. Aga võrreldes Amsterdamiga, kus otsiva välimusega inimesele igal sammul tugevat narkotsi pakutakse, on Londoni Soho süütu nagu laste liivakast. Turisti jaoks vähemalt. Sest seda, mis siin suletud akende taga tegelikult toimub, ma ju ei tea ega näe. |
| Piccadilly Lillywhite’s’is näen kahte eesti poissi. |
|
| Einestan hommikul S&D’ga ja ei kiirusta lahkuma. David saab vist tööd, ja neile tuleb täna uus külaline. Lobiseme. Kirjutan Tony külalisteraamatusse oma tänud ja TERVISEKS!. |
| Südamlik, aga natuke ebalev lahkumine, ja linna. Jätan oma seljakoti Victoria jaama ja lähen ise Knightsbridge’i kanti jalutama. On ilus päikseline ilm. |
| Sloane Sq’l saan kokku Mariaga. Ostame piima ja jalutame. Maria saab ülehomme siit ära ja on sellepärast rõõmus. Saadan Maria koju, trepil lobiseme tema türgi sõbrantsiga. Saan eputada oma Erciyesi-otsas-käimisega, sõbrants imestab. |
| Jalutan veel - ostan lõpuks oma metrookaardiga tassi ära - ja siis astun bussi, mis mu Iirimaale viib. |
|
Buss on alguses üsna tühi. Vahepeatus Birminghamis toob aga bussi täis rahvast, kes suhtleb omavahel keeles, mida mina ei mõika, ehkki see paistab olevat inglise keel. Minu kõrvale istunud vanamehest saan pingutades siiski aru. Iirlane! Ütleb inglisepärase “bööminäm” asemel “pirrminghamm” ja põristab rrr-i nagu eestlane. Mind kõnetab poiss, kes uurib kurguhäälel, ega see buss gglagguu’sse ei lähe; no vist ei lähe. Nagu taani keel!
|
| Praam. Külm, aga saan magada. |
|
| Sadamasse sissesõit on ekstra kole, igas suunas laiutab tööstusmaastik. Suu ja sõrgade kontroll, siis ummik kuni Dublini kesklinnani. Sandrit ei kusagil. Dublini ilm on Londoniga võrreldes täielik arktika. Kõikjal on palju koledaid (tõsi küll, sõbralikke) inimesi. |
Õhtune Dublin |
| Sander magab pikalt sisse ja saab mu kätte alles siis, kui ma juba Dublinist lahkumise plaane pean. Viskan oma koti tema juurde - tal on äärelinnas korter - ja lasen ta tööle, ise lähen linna peale. |
| Dublin on KOLE ja HAISEB. Lisaks on mul paha tuju - vähe maganud ja “poleks pidanud siia jääma” mõtted peas. Sajab, ja ikka on külm. Aga kõik paraneb, kui ma kesklinna jõuan ja süüa saan. Siin on toredad vali-ise sööklad. Isegi piima antakse! Ilm läheb paremaks, ehkki vihmahood jäävad. Kesklinnas on haisu ainult kõrvaltänavates. Ja üldist jubedat linnapilti leevendavad üksikud normaalsed hooned. |
| Dublinis ongi kaks meeldivat nähtust: pubid ja KAUBAMAJAD. Viimased on suured, avarad, valged, odavad. Tegelengi kaks päeva põhiliselt shoppamisega (tobe, eks?). |
| - - - - - - |
| Dublini suutmatus mingit stiililist ühtsust hoida teeb temast ilmselt Euroopa ühe koledaima pealinna. Kui mõni hoone ongi kogemata ilus juhtunud, siis rikuvad tema kõrval olevad jubetised selle mõnuga ära. Nende krohvimata telliskivihooned jätavad vana ja odava mulje. Värvideks on sünged, tumedad toonid - kakapruun, tumelilla, mürkroheline - kõige sobimatutes kombinatsioonides. On see katoliiklusele omane uhkeldamine, mille siin kibestumine pidevalt sita ilma üle kuidagi ära mürgitanud ja perversseks keeranud on? Dublini uhkeimad hooned - kuldsete kuplitega toretsev klassitsism - on selles pisikeste tumedate majakeste linnas veel eriti sobimatud, elutud ja valed. |
| Dublini kindlus on pisike, aga väljast päris armas. |
Dublini kindlus |
| See-eest Trinity Colledge on väljast täiesti mittemidagiütlev. Näen kuulsa Book of Kells'i faksiimilekoopiat. Originaali jaoks oleks vaja trügida ja pilet osta. |
| Temple Bar, mida promotakse kui läbimatut labürinti, on väga väike ja väga korrapärane. |
| Grafton St., Dublini uhkus: iga Londoni high street annab talle silmad ette. Ainult tänava lõpus olevat hiigelkaubamaja Londoni keskelt ei leia. |
| St Stephen’s Green: tavaline park. Õhtul pannakse see lukku. Kuigi Dublin on väga madal linn, on siin rohelust vähe. |
| Katedraalid: igavad... ja miskipärast kinni, ja kõrged raudaiad ümber. |
| - - - - - - |
|
| Kolmapäeva õhtul Sandriga → kõrtsi. “Knight’s Bridge” Liffey põhjakaldal, O’Connell’i silla juures. |
| Pub on väga vinge. Väljast pisike, seest hiiglaslik. Kohti on, aga rahvast on siiski tohutult palju. Joon õlut. Vähe, olen ju üsna unine. Siis algab laul! Kui üldiselt on elav muusika kõrtsides ainult nuhtluseks, siis siin on ta väga omal kohal. Isegi suhelda saab selle juures. |
| Aga kui algab TANTS, siis sumbub igasugune suhtlus, sest rahvas ainult vaatab. Kes trügib lava juurde, kes piilub kaugemalt, kes vahib suurt ekraani. Muidu koledad iiri tüdrukud on laval kepsutades päris kobedad. Jalad liiguvad neil igatahes kärmelt! |
| Neljapäeval peaksin minema Enniskillenisse meie matkabussi peale, aga saan teada, et buss pole seal ja olgu ma veel Dublinis. No olen. Õhtul lähen järgmisesse kõrtsi, seekord üksi. Kõrts on O’Donaghue’s, seesama, kus ma eelmine kord Dublinis käies olin. Seekord plaanisin ma küll ainult korraks kõrtsi uksest sisse piiluda, aga läheb teisiti. Nimelt on kõrtsi õuel elav muusika, mida ma nagu rabatult kuulama istun. Nii ilusat naisehäält ei ole veel kuulnud! Veedan pika õhtu sealsamas õue peal guinness’i timmides ja laulu kuulates. |
| |
| Kuna buss ja JS tegutsevad täiesti kaootiliselt ning saadavad mulle suvalist infot, siis lähen ma kõigepealt valesse linna - Limerick’u - ja alles sealt bussi juurde. |
Aga raha neile meeldib! |
| Sõit Dublin → Limerick kestab 4 tundi. Ajan juttu kõrvalistmel oleva LA tudengiga, kes on Brightonist suvekoolist siia pikale nädalavahetusele tulnud. |
| Limerick on üpris nunnu linn Iirimaa suurima Shannoni jõe kaldal. Madalad majad, uusi hooneid peaaegu pole. |
| Käin katedraalis: vana (1170), kena. Vaatan koledat kindlust, kõnnin ringi. Siis tuleb info, et buss täna siia ei jõua ja tulgu ma talle kuhugi vastu - jalad selga ja Ardrahan’i poole udjama! |
| Just siis, kui peaks bussijaama poole minema, tuleb päeva ainus paduvihma valing. Seisan nukralt kohviku uksel ja vaatan vihma. Aga siis tuleb üks lahke onu ja viskab mu oma BMW Z3-ga bussijaama ära. |
| Saangi bussi peale; rõõm missugune. |
| Laagerdume kusagil. |
| Sajab öö läbi. |
|
| Burren, Cliffs of Mohar, Limerick, Castle Matrix, Killarney |
Dolmen
Grupp, ehitustööd - alga! |
| Varajane äratus, kell 7 ära. Sõidame läbi Burreni vaatama Iiri kuulsuselt teist asja, Mohari kaljusid. |
| Burreni maastik on kummaline. Lame, aga kaljune. Lamedad, ümarad, pragulised kaljuväljad, millel söövad lambad (kive?). Vahepeal on natuke künklikum ka. Siin ei kasva suurt midagi. |
| Vaatame Poulnabrone’i dolmenit. Praegu on see paarist suurest kivilahmakast moodustis madala künka otsas. Kunagi oli see 25 inimese haud, mis oli künka SEES. |
| Rohkem kui dolmeni ise rõõmustab meid klibune maalapp, mis sobib hästi “ehita ise oma dolmen” tüüpi tegevuseks. Varasemad turistid on selle oma näpuharjutustega pea katnud, aga on rõõmu meilegi. |
| Burreniga rahul, sõidame vaatama hommikusi Mohari kaljusid. |
| Cliffs of Mohar on 200+ m kõrgune pank vastu Atlandi ookeani. Olevat väga ilus ja linnurohke. Meie seda ilu kahjuks ei näe, kuna ilm on hall ja sajab. Vaatetorni ei pääse, kuhugi pikemalt jalutama ka mitte - suu- ja sõrataudi hirmus on pisematele radadele minek keelatud. Kati pildistab ohtraid “DANGER!!!!” silte. |
| → Limerick. Teist korda on see linn küll igav. Jube halba toitu saame ka. |
| Sõidame läbi Adare iluküla (3 kloostrit, hästi korras) ja peame siis korraks kinni, et näha Matrixi lossi / kindlust. |
| Matrixi loss on vanim loss Iirimaal, kus praegu veel sees elatakse. |
| Väike sakilise torniga ehitis on väljast üsna vähelubav. On õhtune aeg ja me plaanime vaid korra kindluse ümber tiiru teha. Aga läheb teisiti - samal ajal koos meiega jõuab lossi selle perenaine, karismaatiline keskeas daam, kes meid lahkelt
sisse kutsub ja juttu räägib: |
| Lossi vanust ei tea, aga aastal 14xx mõrvati siin üks hertsog ja siis pidi ta olemas olema. Lossis olla olnud vinge raamatukogu täis salajasi ja maagilisi teoseid; inglaste Iirimaale tulles kahmas Elizabeth I õuenõid selle kõik endale. Sedapidi ja muudpidi on loss - perenaise järgi - seotud Püha Graali ja kuningas Arturi, templirüütlite ja vabamüürlaste, SION’i tarkade ja Egiptuse jumalate, Briti impeeriumi idee tekke ja Star Wars’iga. Kuulame pikalt, on päris lõbus. |
 |
 |
 |
| Matrixi loss... |
.. ja selle raamatukogu... |
.. ja selle hoidja |
|
| Perenaise müstifikatsioone toetab visuaalselt tema isa - tudisev, lakkamatult suurt võtmekimpu kõlistav vanamees, kes on nagu tegelane mõnest vanast õudukast või “Kuningas Stahhi ajujahist”. Aga papi on tudinast hoolimata päris käbe ja ta
teeb meile lossis ringkäigu. |
| Raamatukogus on kaminapealne sein täis vanu relvi ja rüüsid. Sakiline kahekäemõõk on ajast, mil visigoodid Roomat rüüstasid - ehk siis üle tuhande aasta vana! Näeme salakäike, mis viivad salakohtadesse, kuhu praegused elanikud ei ole iial pääsenud; kabelit kellaga, mida võib ükskõik kui palju helistada, sest naabreid siin ei ole; kambrit jaapani kunstiga. Lõpuks ronime lossi katusele ning kuulame seal (vihma käes seistes) ära papi eluloo ja kiidukõne Iirimaa ilmale. |
| Lossi tegi korda perenaise kadunud mees, kes oli USA lennuväekolonel, väga vinge tegija ja ilmselt üsna rikas. Aga naisel pole raha (Anti diagnoos: naine lõi mehe raha läbi ja räägib nüüd mehelt kuuldud tarkustest kõrva taha pandud palukesi) ja loss kipub lagunema. Igatahes pakub perenaine kõigile võimalust sinna tulla ja eluaseme eest tasuta tööd teha. Lubame selle üle mõtelda ja lahkume bussi. |
| Telgime teeristil Killarney linna lähedal. Buss viib meid Killarney’sse kõrtsi ja toob ööseks tagasi. Mõmmi ja Erkki on tõesti matkajate dream driver team! (ja loe veel järgmist päeva!) |
Mõmmi juhib bussi kindlalt
Ronivad üles
Vahivad alla
Pilves värk!
|
| |
| Täna on mäepäev. Ronime Iirimaa kõrgeima künka (Carrantuohill, 1041 m) otsa. |
| Küngast on raske leida. Osade kaartide peal seda lihtsalt pole (see on Iirimaa kõrgeim mägi!!); kui on, siis ei vii sinna ühtegi teed. Mäele piisavalt lähedale saamiseks peab Mõmmi bussi katusel istuma ja teed takistavaid puid saagima. Kohale jõudes saavad bussijuhid aplausi! |
| Mägi on madal ja kerge, koos tipus toimunud joominguga kulub selle võtmiseks kuus tundi. Kõigepealt ronime kurule, kust avaneb kena vaade kahes suunas alla. Tipp on täiesti pilve sees. Sukeldume nagu vati sisse ja kaotame kohe igasuguse suunataju; õnneks on tee kurult tipule tähistatud. Tipus ei näe peale meie enda suurt midagi, kõik on pilves! |
| Joome May-Briti sünnipäevaveini (nii oleme me korraga pilves ja purjus) ja sööme natuke ja ronime siis alla. Eksime udus teelt, aga häälekas Urmase grupp juhib meid rajale tagasi. Kui pilve alumise servani jõuame, siis on ümberringi päike väljas ja vaated muidugi megad! |
| Katil oli mäe otsas raske ja pärast on tal igalt poolt valus. |
| Pärast mäge sõidame mööda Kerry ringteed (Ring of Kerry) läbi Killarney rahvuspargi. Loll rahvas vahib telekat ja ei taba vaadata imelisi maastikke kahel pool teed. Mäed on siin järsud. Kati pidas Carrantuohill’i maalitud vaadet kunstiliseks liialduseks, aga tegelikult oli see täitsa õige. Ja rahvuspark on sama järskusid mägesid täis.
|
| Sõidame läbi Leprecauni ristmiku ja satume Beara poolsaarele. Alguses on see nagu vihmamets, kus läbi ega üle midagi ei näe, aga siis saab mets otsa ja nähtavale ilmub Beara poolsaare maastik - keskel mäed, ümberringi igas küljes meri. Üle mere paistab Kerry poolsaar. |
| Laagerdume mere ääres. Pesen jalgu; selle ajaga taganeb meri poolteist meetrit - mõõn. Näen rannal pisikest krabi. |
|
|
| Liigume piki Beara ringteed. Peatume ja vaatame ookeani. Ilus on - sinine meri, ümberringi mäed, päike paistab. Siin on just nii ilus, nagu ma lootsingi - eilse ja tänase päeva pärast jään mina Iirimaa loodusega rahule! |
Tornklooster |
| Cork’i linnas teeme kahetunnise peatuse ja kulutame ära viimase Iiri raha. Mina näen oma elu kõige rohelisemat maja. |
| Ardmore’i linnast korjame peale perekond Sarneti. Parimad meist käivad ujumas. Mina muidugi ka. Vesi on külm, ma ei ole elu sees nii kiiret ujumist teinud! |
| Lõuna-Iirimaa rannalinnakesed ja -külakesed on toredad. Siin on värvidega ringi käidud pillavalt, aga meile vastuvõetava maitse piirides; toonid on pastelsemad kui Dublinis ning üldpilt on kirev ja lõbus, mitte sünge. |
| Teen läbi bussi akna pilti ühest iiri tornkindlusest. |
| Rosslare’ist saame laevale ja Inglismaale tagasi. Laagerdume kiirtee "taskus". |
|
|
| Arutame, kuhu minna; kõige mõistlikum tundub Oxford - meie tee lähedal ja kuulus. |
Oxford
 |
| Otsus Oxfordi minna oli õnnelik. Linn on uskumatult ilus. Gootikat täis. Mitte Victoria-aegset pseudot, vaid seda päris gootikat. See ei ole siin mitte pompöösne ja pealetükkiv, vaid lihtsalt kõikehõlmav. Teine kõikehõlmav asi on siin muidugi ülikool. Piilume lugematute kolledžite siseõuedele, käime kiriku kellatornis, Kati saadab koju kaardi. Mihuke tore linnake! |
| Sama päeva õhtul saame üle La Manche'i Prantsusmaale. Jalutame Calais’ linna muulil, vaatame kalamehi ja lobiseme. Siis hakkame läbi Euroopa kodu poole sõitma. |
|
| Kolmapäeval (22. august) vaatame roppigavat Kölni linna. Imetleme pirakat padugooti katedraali .. aga muud siin nagu polegi. Kati kipub haigeks jääma :( |
| Järgmise öö ja päeva sõidame läbi Saksamaa ja Poola. Neljapäeva (23. august) õhtuks jõuame bussi ketast natuke “lõhki sõites” Leetu. Ööbime Kaunase mäe parklas. Toimub jooming ja bändi “Ühinenud Kakofoonikud” kontsert. |
| Buss on nagu laatsaret! Suheldakse köhides, süüakse põhiliselt tablette. Katil on 39° palavik. |
| Reede pärastlõunal jõuame võidukalt Rademari ette. Viin Kati arsti juurde - kopsupõletik! Kodus kraadin ka ennast: 38.8°, ja samuti kopsupõletik. |
|
| Järgmised kaks nädalat põeme kodus ja meenutame - Kati Iirimaad, mina Londonit. |