USA reisi märkmed
Sügis 2005, Boston - Uus-Inglismaa - NYC

Siin on mõned märkmed mu 2005 aasta USA reisist.
Täiesti mittetäielikud, kirjutud iseendale, paljud päevad on puudu ja paljud asjad kah.

Ajakava:
Alustuseks 5 päeva Bostonis "Software Development Best Practices" konverentsil,
siis paar päeva Uus-Inglismaad ja Long Islandit,
siis nädalakene New Yorki.
Elasin alguses hotellides, siis Epu&Justini juures Hobokenis, siis Raine&Varje juures Yonkersis.
Oli väga hea reis, ja 100% tänu inimestele, kellega ma koos olin.
Tänud neile nende aja ja seltskonna ja sõpruse eest!

Pühapäev, 25. september

Boston: Back Bay, Public Garden / Boston Common

Bostonis elaks. Tore linn, elu ja tegevust täis, kohe esimesel õhtul sattusin tasuta jõe ääres bluesifestivalile; gondlid, ujuvad bussid, ratturid, jooksjad, MIT, Harvard, iiri ja itaalia linnaosad, finantsrajooni kõrghooned ja back_bay ruutpesiti asustus; ookeanisadam ja jõgi; pisikesed back bay moebutiigid ja lõputud restoranid ja Copley Sq kirik-pilvelõhkuja kooselu; nagu Euroopa, ütlevad ameeriklased; "Boston on Ameerika Tartu", ütlevad eestlased. Kahjuks on siin ka palju paduigavat USA iseseisvuse ajalugu ning kõik linna tutvustused tuututavad põhiliselt Freedom Trailist ja esimestest mässudest. Elame Hiltonis, õpime Sheratonis; pildistan palju ja kõnnin väga palju ja tunnen end siin varsti täiesti koduselt.
Leian Color Me Mine keraamika-maalimise-töötoa ja plätserdan endale suveniiriks kolm taldrikut.

Esmaspäev, 26. september - neljapäev, 29. september

Boston: konverents

Täitsa huvitav konverents on :) XP ja Agile lähevad nagu soojad saiad. Keda huvitab, siis www.sdexpo.com.

Reede, 30. september

Wachussetsi mägi - Boston - Seabrook - Hampton

Hoian raha kokku ja otsin hotelli-hommikusöögi ($13) asemele tänavalt midagi odavamat. Tuleb Jo's Brasserie ja posheeritud munad suitsulõhega - $25. Huh. (See-eest olen sellega ära näinud & maitsenud posheeritud munad, poached eggs. Ma olen nende võimaliku väljanägemise üle juurelnud umbes kümmekond aastat. Reisidel saad täiesti ootamatult vastuseid vanadele, ammu lootusetuks tunnistatud küsimustele.)

Saan Hertz-ist kätte auto lapsetooli ja GPS-iga. Jee, vabadus!

Sõidan mööda 9 West teed otse linnast välja Wachussets'i mäe juurde. Eesmärk on korraks Massachussetsi näha vähem-linnastunud osa, ja Wachussets on siinkandi kõrgeim künkake, 2006 jalga / 611 m. Ronin veidi - mägi see ei ole, aga tükike loodust küll. Ehkki mäe otsas on autotee, parkimisplats ja sõjaväe raadiomastid... Bostoni Skyline paistab 40 miili kauguselt suht hästi kätte. Monadrock New Hampshire-s ja Greylock West Massachussets'is kah. Puud lähevad siin juba ilusaks punaseks :)

Sõidaks tagasi? Aga ei saa, auto ei lähe käima, teeb vaid vastikut BANG BANG BANG BANG häält. Ilmselt teen midagi valesti, aga mida? Palun abi kohalikult pargivahilt. See küsib paar küsimust, teeb hämmeldund näo ja keerab siis võtit - auto töötab! Olin lihtsalt liiga nõrgalt süüdet keeranud... USA autod erinevad euroopa omadest igasugu pisiasjade osas, nt uste avamiseks tuleb võtmel olevat nuppu vajutada kiiresti kaks korda järjest. Kui ei tea, võid lolliks higistada.

Tagasi linna, et Copley platsil Epu Justini Martaga kokku saada. Wachussetsisse sõites sain navigatsiooniga kergesti hakkama, sest sattusin kogemata linnast otse ja õiges suunas väljuva tee peale. Tagasi Bostonisse minnes eksisin aga ära ja valisin vale tee ja sattusin valele poole jõge ja jäin sillal ummikusse ja jäin tund aega hiljaks. Bostoni kesklinn on üks kolmest kohast USA-s, kuhu võõral autoga asja pole - teised kaks on Manhattan ja San Francisco.

Bostoni ringkäik: Back Bay - Boston Common - Downtown & kõrghoonete ala - turg - North End - taksoga tagasi. Justin on siin palju olnud ja tunneb asja. Turul sööme clam chowder'it (merekarbisupp, hea). Saan Color_Me_Mine poest kätte oma plätsitud taldrikud.

Autoga Bostonist Seabrook-i New Hampshire osariigis. Bostonist välja sõites eksleme veidi ja satume vahepeal lausa sadamakaile, aga siis hakkab sujuma: Justin loeb kaarti ja mina ainult sõidan. Hotelliks on meil Day's Inn, suht OK, ehkki Epp kurdab järgmisel päeval, et olla õhukesed seinad olnud. Kartis dushi all laulda ehk? Vähenõudlik väsind mina magas igatahes kui kott.

Samal ööl: Autoga Hamptoni rannale.
Meie ees on öine ookean!!!!
Kohab ja müriseb ja on nii romantiline nagu veel saab.
Käime poes (ostan selle jogurtist tühjaks) ja sööme miski Tai söögikoha ukse ees nende kevadrulle, pärast veel hotellis ka.

Laupäev, 1. oktoober

Ei mäleta, mis tegin. Ehk piltidelt näeb pärast... Igatahes satume Maine'i osariiki ja enne vist Salemisse (kus vanasti jahiti nõidu ja praegu oli seebivahune purskkaev) ja ukerdame paariks korraks liba-loodusesse. Liba, sest on pisikesed saareksed kiirteede vahel, automüra kogu aeg kõrvus.

Pühapäev, 2. oktoober

Jälle ei mäleta. Vist Kennebunk? Kennebunkport ja muud samanimelised kohad. Vanad rannakülad, nüüd popid ja vägakallid elurajoonid. Rannaäär pidevalt maju täis. "Vana stiil" - pehmed murtud toonid, umbes nagu linaõli- ja keeduvärvidega oleks mängitud. Ühe Desperate_Housewife lemmikvärv on "kennebunkport blue". Sööme merivähki - kohalik eriroog, ookeanilt tuleb siia randa igasugu karbilisi ja nad on odavad ja värsked. Solberdame ookeanis ja üldse on sigahea olla.

Õhtuks läbi mitme osariigi (maine new_hampshire massachussets connecticut NY) Long Islandile, Justini vanemate juurde.

Esmaspäev, 3. oktoober

Long Island: Setauket, West Meadow Beach, Stony Brook, Port Jefferson

Hiline ja rahulik hommik Justini vanemate juures.

Rattaga sõitma. (Variandid "fire islandi geiparadiis" ja "autoga kuhugi" jäävad hilisemaks.)

Rattad: 2 x Trek 820, kruiisimiseks supersobilikud. Leian garaazhist rattapumpa otsides viimase peale ülesvuntsitud Porsche Speedster-i. Vaatan seda ja hakkan taipama, et Leicade kogujad ei pruugigi maailma kõige napakamad inimesed olla.

Seletan Epule, kuidas vasakpoolseid käike vahetada, aga ta leiab lõpuks ikka, et ilma on parem.

Leiame tuletorni, milles on politseijaoskond. Koputame ja tahame torni minna, a ei lubata for safety reasons. Kas safety (ohutus) on saanud Ameerika eufemismiks security (turvalisus) kohta, või arvavad nad ise tõesti, et torn oleks meile ohtlik?

Samas all on ookeani rand. Pebble beach suuremat sorti piimjas-läbipaistvate kividega. Kallas müriseb, kui ookeanilained kive veeretavad. Rand on tihedalt täis merekarpe, palju on krabide karpe ja sõrgu. Lisaks on siin trilobiitide moodi ürgaegsete elukate kestad - 30-cm diameetriga kettad, elukate kitiinist jäänused allpool küljes. Minuteada surid nood olendid välja umbes miljardi aastat tagasi??? Aga Epp ütleb, et neid on siin elusalt kah. Jurassic Park tuleb meelde.

Istume rannal ja vahime laineid. Teisel pool merd on Connecticut, merel jahid & skuutrid & praamid.

Kohalik supelrand West Meadow Beach. Veel aasta eest olid siin suvemajad. Pärast ägedaid poliitilisi vaidlusi võeti need maha (dets 2004) ja nüüd on rannatee autodele kinni, ratturitele & jalutajatele lahti. Inimesi täitsa on! Vesi on soe, mõtleme ujuma minna, a ei lähe (ehk hiljem?). Vees on kalakesed ja vee ääres suured kivid, mille peal on hea plätasid jalga panna. Leotame varbaid ja vaatame sissevoolavat tõusu.

Veel kusagil mere ääres, liivane, igav. Siin on Justine'i ema uus dream house. Epp seletab ameeriklaste kinnisvara-asju. Christine on agent + sisekujundaja.

Tagasi koju, plaaniga ujumisriided ja Justin hankida (võib-olla), aga see ei õnnestu. Toimub hoopis lõunasöök kana- ja loomalihasupiga. Süüa tehakse siin nii, nagu vanema põlvkonna juures tavaks - hästi ja palju.

Püüan saada kohalikelt seisukohti teemadel "organic" ja "genetically modified" toit. (Siin on iga asi "organic" - nagu oleks olemas anorgaanilised porgandid või mineraalne piim... Tundub totaalse tarbija lollitamisena, aga võib-olla on sellest tegelikult kasu ja ehk peabki keerulised mõisted lihtsate sõnade kaudu arusaadavaks tegema.) Kohalikud arvavad, et valiku teeb tarbija, ostes siis kas GMO või non-GMO toiduaineid. Arvavad veel, et Euroopa kasutab alatuid poliitilisi trikke & WTO-d oma tobedate piirangute kehtestamiseks ja oma turu kaitsmiseks Ameerika konkurentsivõimelisemate toodete eest. Olen väga üllatunud, et isegi Justinil, geenitehnoloogia-ajakirjanikul, ei ole siin oma arvamust.

Uuesti rattaga sõitma. Setauket'i küla teed, tiigid jne. Hästi roheline koht, suured krundid, tiigid, jõgi. Enamasti puust majad, kaetud seedrilippidega - see on kohalik domineeriv stiil. Teeme mitu pikka ringi, käime umbteedel jne. Koht on elamiseks tõesti uhke.

Tagasi koju ja kambaga shoppama.

Alates oktoobri algusest "tohib" hakata Halloween'iks ette valmistuma. Iga maja "kaunistab" end kõrvitslaterna ja nõiakujukestega. Seega minnakse kõigepealt kõrvitsaid ostma: E&J valivad otse põllult endale ja vanematele kaks oranzi pumpkinit (suurem on 17 USD). Siis Stony Brooks külakeskusesse, kus on mänguväljak + hernehirmutiste võistlus-näitus + tiik hullude hanedega. Konservipurkidest plekkmees ja halloweeni-stiilis R2D2. Sel hetkel tundub Ameerika elu mulle tõepoolest jäle, ehkki ma ei saa isegi aru, miks. Meil on ju ka mänguväljakud ja luigetiik?

Siis teeb Christine meile autoga "ekskursiooni" Port Jeffersoni (nunnu sadamaküla, kus E&J elasid ja kus randub Connecticuti praam): siin on see maja, siin on too, ok läheme nüüd koju. Vaatan - tegelt ei vaata, sest autoga sõites ei näe midagi kauem kui 10 sekundit - ja mõtlen ameeriklaste lüheneva attention span-i peale. 

Uued sõnad: cygnet, equestrian, i am easy...

C&J maja on tõsiselt keeruline. Elan siin kaks päeva ja ei saagi aru, kust mis trepp läheb. Lisaks on see asju täis nagu eimiski muu.

Teisipäev, 4. oktoober

Long Island - Brighton Beach - Hoboken

Närviline hommik Setauketis Justini vanemate majas.

Justin on varahommikul tööle sõitnud ja meie peame omapäi Hobokeni saama. Püüame arvutist välja trükkida sõiduks vajalikke kaarte & instruktsioone, a ei saa ega saa. Christine on printeri tindipead oma autosse viinud, John juhtme teise aparaadi taha ühendanud. Kui kõik peaks korras olema, tuleb printerist vaid Justini öine töödokument (ilmselt on ka temal probleeme olnud!!!!), meie kaartide peale võtab õel tehnikaime vaid hanguda. Epp sukeldub laua alla ja pimendab pool maja, aga 15 min rebooti ei paranda asja. Arvuti on mulle tundmatuid rämpsprogramme (America Online blah... helper toolbar) täis sama paksult nagu Christine & Johni maja nipsvidinaid. Printer jääbki streikima, Epp kirjutab 2 x 18 pikka punkti ("15. take slight LEFT turn to Southern pkwy / Sitikos pkwy / I-495 WEST, continue 7.3 miles") korralikus käekirjas käsitsi üles.

Väljas imeilus ilm, Epu sammudes oli kärsitust juba ammu, tahaks ära!!!, aga kaks tundi tehnikaga kaklemist läheb nagu lennates. - Christine kommentaar hiljem: see arvuti ongi vana ja aeglane, tuleb ära visata ja uus hankida! Minu jutt, et sellele tuleks hoopis suurpuhastus ja rämpsukoristus teha, ei leia uskumist.

Palju mõnusam on teekond läbi Long Islandi saare edelaotsa, Brighton Beach-ile. Paar korda teen vale pöörde, aga üldiselt saame hästi kohale. Epp lõbustab Martat ja loeb kaarti.

Suviselt mõnulev paartund rannas.

B.B. on osa Brooklyn-ist, venekeelse kogukonna ja vene juutide kogunemiskoht, New York-i "Little Odessa". Pargime Oceanview pkwy ääres ja piilume ettevaatlikult üle kaldaäärse liivavalli, umbes nagu vahiks Pärnus läbi põõsaste naiste paradiisi. Näeme laia puupõrandaga promenaadi, laia liivaranda selle taga ja ookani. Õige koht!!!

Promenaadile. Pilt tõesti slaavipärane. Jalutavad paarid teevad maitsekate roheliste prügitünnide ümber slaalomit. Vanemad isendid peesitavad pinkidel, mängivad malet, kuulavad ragisevat vene raadiot. Nooremad näitavad nagu päevalilleõlis pruuniks praetud päevitanud keha. Liivarannal lamavad üksikud oktoobrit trotsitavad päevitajad. Lainetes hulbivad isegi mõned "no lifeguard on duty - swimming prohibited" keeldu ignoreerivad tüübid...

Rand / promenaad on pikk. Jalutame temast läbi umbes veerandi, siis keerame mere äärde. Martaga tuleb sõbrustama umbes viieaastane Rochelle, kelle esimene küsimus on "kas te käisite ka sünagoogis?". Isehakand lapsehoidja teeb meil elu veidi lihtsamaks, ehkki Marta saab kalda ääres sudides korraga nii märjaks kui liivaseks. Meie saame aga ujuma - vesi on soe, soolane ja väga mõnus!!! Mis sest, et ohtlik ja prohibited.

Et siis on oktoober, aga oleks nagu august.

Pärast näeme Rochelle'i ema - minis ja tikk-kontsades ja võrksukkades. Ta oleks lapse ammu mere äärest ära toonud, aga kuidas sa sukis liivale saad?

- kalda ääres püüavad kajakad krabisid.
- merre on kuhjatud kivised vallid. vooluste ärahoidmiseks?
- sügavaks läheb kiiresti, käin korra ka üle pea vees.
- on venekeelsed kuulutused, aga enamasti on sildil ladina tähed + slaavilik bränd: restaurant "volna", "tatiyana", ...

Põnev sõit läbi Manhattani Brightonist Hobokeni, E&J kodukohta. Teeme poolringi ümber Coney Islandi lääneotsa ja näeme nii Vabadussammast (roheline) kui Manhattani skyline-i (võtab südame puperdama korraks).

Manhattani ots kulgeb tegelt väga sujuvalt. Läbime kaks tunnelit. Esimeses satume vales eazy-pass raja peale, aga kontrollpunkt laseb lolli väljamaalase ka suladollari eest läbi; teises vahetame rada keset tunnelit ja "STAY IN LANE" silte. Mapquesti antud rada pole ideaalne ja nõuab veidi trügimist, kuid - saame läbi! Aga üksi siin sõita ei tahaks.

Epu ja Justini kodu on väike, õdus ja valgust täis. Seintel on umbes miljon lapsepilti ja maakaarti.

Marta --> kohe vanni.

Õhtune jalutuskäik Hobokenis.

Hoboken on 150 aastat vana linnake New Jersey-s, Hudsoni jõe kaldal ja otse Manhattani vastas. Meenutab natuke Londoni äärelinna. Kesktänav: Washingon st. Tänavasildid on valged ja numbrite asemel on sõnad  ("Eighth St."). Sööme mehhiko toitu (mulle enchiladas) ja vahime Manhattani tulesid. Jalutan piki Hudsonit, lobisen veidi hollandist pärit koerajalutajaga, peaaegu et lähen Manhattani praamile, ostan pudeli veini.

Nohiklik õhtu E&J juures. Kohalikud vaatavad DVD pealt Meeleheitel Koduperenaisi (kohalik superhitt ja Epu lemmik), mina nikerdan arvuti kallal. Loen K-ohukestest, avastan tänu petskratile Writely ja kirjutan neid märkmeid siin.

Kolmapäev, 5. oktoober

Hoboken & Manhattan

Veidi uimane jalutuskäik Hobokenis.

Imehea breakfast quesadila + fountain drink = $5. Odav linn on neil siin.

Castle Point jne.

Metroosõit Manhattanile!!!!!

Metroo toob mind WTC auku, teeb veel selle sees ringi kah. Astun trepiaugust välja - pilvelõhkujad... igal pool!!! Heameel sellest, KUS olen, lööb hinge kinni.

Sihitu jalutus linna peal: WTC ümbrus - Broadway - Chinatown - Little_Italy - West Village - East Village ...
- Broadwayl kohvi juua on ... kaif
- Hiljem Village-s kah. Söön cheesecake-i.
- Chinatown: EHE
- Little Italy: ei leidnudki nagu teist. On suured rajoonid spetspoode (kvartalite kaupa restoranivarustust või lampe)
- TriBeCa, Village: poekad ja moekad.

Kohtumine Union Square-l Rainega, joome Starbucksis kohvi ja sööme veidi miski restoranis

Kell kümme koju. Kauplen taksojuhiga Union_Square -- Hoboken otsa hinna 20 USD + toll peale. (Iga Manhattanile autoga sõitja peab maksma 6 USD tollimaksu. Mingid soodukad on kah, aga.) (IRW. Kerge googeldamine annab teada, et Manhattan - Hoboken takso-ots on 40 USD).

Vaatame ära Moore'i "Bowling for Columbine". Columbine - miski koolitulistamise koht. Miks tapetakse Ameerikas igal aastal püssikuuliga 11000 inimest? (Teistes suurtes riikides on see number sadades). Hea film, ehkki annab rohkem küsimusi kui vastuseid.

Manhattani inimesed on teistsugused. Nad ei märka sind nii, nagu inimesed mujal Ameerikas seda teevad. Pilk kõrvale - sind EI OLE MINU JAOKS OLEMAS - pole pole pole.

Liiklus paistab siin täiesti tavaline. Ummikuid ei näe. Isegi mitte tipptunnil, kell viis-kuus. Autosid on palju ja jalakäijaid ka, a mingit massilist trügimist või reeglite rikkumist või ülbamist küll ei ole.

Neljapäev, 6. oktoober

Plaan:  Brooklyn - Bronx - Queens - Manhattan

Tegelikkus: Union City - Secaucus - Manhattan Harlem - the Palisades - Hoboken - Yonkers

UPS võiks oma nimeks OOPS võtta. Pean neilt Renee ja Taanieli pakid kätte saama. Tracking ID UPS-i veebis teatab, et karbid on kohas nimega "Secaucus", et neid on proovitud sada korda kohale toimetada ja et varsti on "final delivery attempt". Idikad. Epu kõned UPS-ile läheva automaatvastajale, mingit reaktsiooni neile pole järgnenud. Makset tehes antud kontakt-telefonile pole helistatud. Lihtsam on ju 4 x ukse taga käia, eks. (Epu komm: normaalsed inimesed õpivad ruttu ära, et tellitakse FedExiga. Aga Eesti FedExi kontor imeb nii vilinal, et keegi ei julge.)

Seega - võtame NJ kaardi ette... leiame linnakese "Secaucus"... leiame sealt tänava "UPS drive"... ja tuld!

Aga ei, enne tuleb ära saada autoratta külge pandud kollane tõkisking!
Hoboken Parking Authority on ära tabanud, et ma ei tohiks siin parkida mitte (neil on õigus) ja oodatud ticketi asemel mulle raua andnud.
Kaks tundi sehkendamist: kõned kuhugi, kolm ebaõnnestunud maksa-trahv-üle-telefoni-kaardiga katset (operaator on abivalmis, aga sellest ei aita), lippamine H.P.A. kontorisse Bloomington / 11st nurgal. Trahv... soolane. Antud just sel ajal, kui me Epu juures asjatult UPS-i toru otsa proovisime saada :( 30 min varem väljaminekut oleks mu sellest säästnud. A saan trahvi makstud, vestlen paksude neegrimammidega HPA leti taga (ilmselt väljastpool Hobokeni pärit tööjõud; nende kontrast ilusate kehadega hobokeniididega on rabav). Nad teavad, et Estonia on Baltikumis - sellega rabavad nad omakorda mind! Vahepeal sööme kolme peale ära järjekordse imehea chicken quesadila.

Kui juba, siis juba. Teen lühikese jooksuringi Hudsoni ääres. Manhattani skyline kogu aeg paremal käel.

Auto vaba, sõitma: läbi Union City vanade, aga vähepoppide rajoonide Secaucus-esse. Seal saab Epp kätte mõlema pakid - kuna lahedad kutid leti taga on meeles pidanud, et kellegi veidra nimega tegelase pakk peaks kusagil ootel olema!!!

KELL ON KAKS. OK, Brooklyn-i siis täna ei jõua. See-eest nägime siis veidi New Jersey prole-rajoone.

Sõit läbi Lincoln tunneli Manhattanile (umbes 42th St. juurde),
sealt avenüüsid pidi Central Parkini,
kogu pargist tema täispikkuses mööda,
paari kerge vonkega läbi Harlemi - no on ikka mustanahaline keskkond küll!!! -,
ja siis soov minna sillale itta, Bronxi suunas...
Aohhäda, leiame end Washington Bridge West pealt!!! Ilus vaade küll mõlemale poole, aga Bronxi siit ei saa.

Asendustegevus - Epp näeb sillalt imekena vaadet põhja poole. (tagantjärele: See on the Palisades, suur kaljune/metsane kaitseala Hudsoni läänekaldal).

Sinna!!!

Veedame siis kaks tundi, sõites mööda imekaunist metsateed edasi-tagasi.

Siit avanevad vaated Manhattani põhjaosale (metsane mütakas... kummaline) ja Yonkersile, kus elab Raine.
Kallas kaljune, kõrge, puud kolletavad-punetavad.
Ratturid, autosid peaaegu pole.
Hiiglama lahe koht ja nii lähedal!!!
Autos magand Marta ärkab üles ja jookseb ringi.

Tagasi Hobokeni (Marta näljane).

Pargin auto _kuhugi_, toon hiinakast süüa, ei too Blockbusterist Fahrenheiti videot.

Pakin asjad ja sõidan Raine juurde Yonkersisse.
Läbi Manhattani!
Üksi!
Ja saan imehästi hakkama!!!
45 min ja olen kohal.

Siin on Raine ja ta sõbrants Varje. Tuleb lõbus õhtu eesti tütarlastega!!!!

Järgmised paar päeva

New York iga kandi pealt

Käime Raine poiss-sõbra Ricki ja Varje ja veel mõnega Manhattanil. Sõbrantsil külas / soolaleival. Lahe pisikorter täis oranzhe detaile kusagil west side'l. Sõbrants on tööl kas Chase's või JPMorganis ja pmst mingit sorti analüütik; 25; pikk & blond & ilus nagu kurat; tark vist kah; üksik; ja elab esimest nädalat Manhattanil. Sellist janu nagu tema silmis näeb inimeses harva; nagu saagi lõhna tundnud metsloom, maailma pealinna ahvatlustele ja naudingutele valla, KESET kõige kihisevamat elu, võimalusi, muusikat, tantsu, teisi omasuguseid.

Sõbrantsi juures terveks ööks klubidesse - aastaid Alphabet Village's / 13th streetil elanud Rick näitas Rainele ja meile, kus käia ja kuidas. Mingi tulikuum bowlingukoht, siis puupüsti täis tantsuklubi, siis Korowa milk-bar, päris hommikul miski pizzakas... Rick korraldab ja majandab ja seletab ja lõbustab meid. Ta on pesueht manhattanlane, ehkki elab nüüd kusagil kaugemal; outgoing ja sophisticated (kuidas see eesti keeles oleks? sügav?) ja suhtlev ja tunneb all-linna ja sõidab autoga nagu ... filmis; isegi tema parkimisstiili kohta peab ütlema "uskumatult agressiivne". Sel õhtul tunnen ma kerge piinavat kadedust kõikide nende vastu, kellele on antud siin elada ja seda linna nautida; see on kerge ja pinnapealne tunne ja läheb reisi lõpuks peaaegu üle, aga päriselt ei kao vist mitte kunagi.

Teen igasugu asju veel. Hulgun vihmases New York-is. Käin Eesti Majas (igand IMHO). Käin Kärdi ja ta mehega restoranis - Saigon Bar & Grill - Kärdi mees on samuti tõeline ameeriklane; tugeva pingutusega suudan ma ta jutuvoogu iga 15 minuti tagant pikkida uue lühida küsimuse ja teda seeläbi veidi juhtida, ei rohkemat; Kärt ise saab suu veel vähem lahti kui mina. Siin on inimene, kes juhib maailma! või vähemalt hakkab juhtima. "Järgmise viie aasta jooksul teevad A, B ja C seda-ja-teist ja kolmandat. Maailma jaoks tähendab see seda, et." Jne. See on tõeline võimutunne, mida mujal ei kohta. Mitte ülbus, mitte üleolek - lihtsalt teadmine, et siit, sellest linnast, juhitakse seda planeeti.

Teen veel. Sõidan mitu päeva autoga Manhattanil, liiklus on ... tavaline. Liigelda on kerge, tänavavõrk on grid ja GPS aitab, kui vaja. Sõidan taksoga, metrooga, rongiga. (Kati: võõras linnas õpi kõigepealt selgeks avalik transport, siis on see koht sul käes!) Pildistan sõdureid - siin on suur pommihäire, isegi Eestis teatakse seda. Käin keskpargis - ei tundu huvitav, lihtsalt suur park?, igas linnas on ju ometi park? Käin poodides - mänguasjakas FAO Schwartz, raamatupood Strand, B&H, elektroonika... Vaatame Epu juures veel Koduperenaisi, käin Raine ja Varjega nende lemmikkõrtsis, hulgun NY-s üksi ja koos teistega. Käin üle Brooklyni silla, vahin Manhattani skyline'i siit ja sealt ja päeval ja öösel ja udus ja päikeses,

Paljusid asju ei tee. Ei lähe Empire State Buildingu otsa - on nii udune ilm, et ESB tipp ei p aista, ju siis pole ka sealt otsast suuremat näha. Ei käi Battery Park'is. Ei osta suveniire, ei sõida jalgrattaga, ei sõida laevaga ümber Manhattani, ei .. A kes siis NY-s kõike jõuab, eks.

Millalgi pakin asjad ja sõidan JFK kaudu koju. Kiiremat check-in-i pole ma elus kohanud. Marsin liitrise kohvitopsiga läbi turvakontrolli ja olen USA-st ära. Frankfurt, Euroopa võtab mind vastu kombekohaselt - tigedana tunduvate inimeste, mahasuunatud pilkude ja maitsetu söögiga. Tere, kodu :(

Mis edasi?

Mida ma sellelt reisilt sain?

- arusaamise sellest, mis on Boston ja Uus-Inglismaa. USA ajalugu ja hulk teadust on pärit just siit, Massachussetsist ja selle ümbert.

- lühikese sissevaate USA jõukasse keskklassi. mõtlemapanev, aga kaugeltki mitte nii negatiivne, nagu ma ette kartsin.

- hetkelise tunde sellest, mis on New York. Milline võim, milline elu, millised inimesed siin on.

Esimesed kaks on huvitavad, aga ei muud. Viimane - tugevaim - jääb ilmselt eluks ajaks meelde ja sellega muudab ka mind ennast.

- 1 tuttava / sõbra kah.

Mis jäi tegemata?

- Vermontisse ei jõudnud. (Nuputasin kaardi kohal tunde, et kuidas sinna saada, a ei nuputand välja). Krt teab miks, aga millegipärast tahan ma just selles USA osariigis ära käia. OK, teinekord jõuab.

- Kati peaks NYC-i saatma, muusika pärast.

- Reisi jooksul küpses mingi äkiline kinnisvara-afäär, see jäi ka teoks tegemata :(

Ongi vist kõik...

Kas ma tahan sinnakanti tagasi?

New Yorki - jah - teatud tingimustel, millest esimene oleks: kohapealsed sõbrad-tuttavad, teine: Kati kaasas.