MUD ehk Multi-User Dungeon on/oli internetis töötav tekstipõhine mitme-mängija-RPG. Käsud tekstina, vastused tekstina, tegevus raundide (enamasti 1.5 sekundit) kaupa ehk siis pool-reaalajaline. Nad olid iidsete ühe-kasutaja rollimängide (Adventure) edasiarendused, ja praeguste superpopulaarsete MMORPG-de (massively multiplayer online Role-Playing Game) eellased. Funktsionaalsuse poolest on EverQuest, World of Warcraft jne MUD-adega suht sarnased, ainult pilt on kenam ja kasutajaid palju rohkem. Erinevalt praegustest Sony ja Blizzardi asjadest olid mudad "vabad", serverite lähtekood oli vaba (google: dikumud) ja ülalhoidu tegid fännid. Mängumõnu poolest on MUD & MMORPG üsna sarnased, aga praegune mängurite põlvkond on graafikaga rohkem harjunud. Ning mõlemad on ropult haaravad - addictive.
Noorest peast sai noid mudasid mängitud ikka palju. Alustasime 1992 aasta suvel Tartu Tähetorni kambaga - ilmselt esimestena Eestis. (Pronto jne said mudapisiku külge tornist Tallinna kolinud trc käest.)
AlexMUD oli selline vana ja vanamoeline standard-DIKU. Alexis oli mul palju kõrge leveli chare ja üks immortal - KoleKoll.
MUME on Tolkien'i maailma väga hea virtualisatsioon; nii hea, kui üks arvutimäng üldse olla saab. MUME's selgus, et ma saan hiilgavalt hakkama arvuti vastu mängimise ehk xp kogumise, kaardistamise ja kollitapmisega - niipalju kui ma stattida suutsin, oli mu Ugly tol ajal kõige kiiremini immortaliseerunud char üldse, ning power-levelling polnd tol ajal veel levinud komme -, aga PK (PlayerKill) jaoks pole must asja - kriitilistes situatsioonides kaob mõtlemine tagant ära ja ainult näpud jäävad tööle. MUME-s oli mul samuti palju chare, aga praeguseks on 'elus' ainul toosama Ugly.
Mängitud sai ka StackMUD'i ja Virtual University't (praeguse Stonia eellast).
Mudistamine on andis mulle kärmed näpud - trükin siiamaani väga kiiresti valesti - ja palju kaugeid tuttavaid. Sealt tuli ka minu D&D harrastus. Mida ta võttis.. eks RL kannatas ikka hirmsasti.
Pikka aega pidasin ma jutukaid täiesti mõttetuteks "kohtadeks", a see läks üle ja vahepeal olin ma Helgeri Moominvalley Talker-is päris aktiivne tegelane. Nii jutukas kui seltsielus. Praeguseks on tekstipõhised jutukad vist suht välja surnud, asemel rate+msn - või käivad vanemad kodanikud ikka veel cafes ja mujal? Ei tea.